Sel aastal viib PPA „Sportlikuma mina“ väljakutse osalejad 45. Tartu Rattarallile
Pärnu politseijaoskonna patrullitalituse juht Henry Murumaa ja Jõhvi jaoskonna uurija Eliisa Raag panevad end selle aasta „sportlikuma mina“ väljakutse raames proovile Tartu Rattaralli 131-kilomeetrisel distantsil. Blogiloos uurime, kust sai Eliisa rattapisik alguse ning kuidas Henry oma esimeseks suuremaks sõiduks kohe valmistuma hakkas.Jõhvi politseijaoskonna uurija Eliisa oli parasjagu koolitusel, kui tuli kõne, et teda valiti väljakutses osalejaks. „Rõõm oli nii suur, et minu hääl oli vist paar detsibelli natuke liiga vali, sest kui klassi tagasi läksin, ütles kolleeg, et klassiruumi oli kuulda „jaa saan küll, ma olen koolis see nädal“,“ naerab ta ja lisab, et suure entusiasmiga läks ta järgmisel päeval (3.aprillil) kohe väikesele rattatiirule, et enne nii-öelda ametliku treeningperioodi algust juba vaikselt sooja teha.
Tema 3. aprilli treening oli ka veidi teistmoodi, sest ta sai esimest korda rattaga sõites ka puhuda. „Siinkohal tervitused tublidele Ida prefektuuri kolleegidele, kes 3. aprillil umbes 16:05 Jõhvi-Uikala tee ja Saka-Ontika-Toila tee ristis „Kõik puhuvad“ reidi tegid.“
Kuna Eliisal entusiasmi jagub ning plaan on 7. juunil läbida 131 kilomeetrit, siis läks ta ka laupäeval tiirule. „Läks lausa nii hästi, et üks võõras autojuht lasi signaali ja lehvitas ning ka kolleegid nägid mind sõitmas. Ma olin meeldivalt üllatunud, et nad mind ära tundsid, sest olen alles mõned kuud Ida-Virumaal elanud ning rattaga sõites „varjan“ end ju salli, prillide ja kiivri alla,“ muigab ta.
.jpg)
Miks otsustasid sellel väljakutsel osaleda?
Mulle meeldib rattasõit ja põnevad väljakutsed, sh enda proovile panemine füüsiliselt. Viimased suuremad füüsilised väljakutsed jäävad 2025. aastasse, kui jaanuaris käisin üksinda Lõuna-Korea kõrgeima mäe Hallasan 1950m tipus ja juunis Seoraksan 1708m tipus. Nüüd ongi aeg end uuesti füüsiliselt proovile panna.
Milline on sinu varasem kokkupuude rattasõiduga?
Rattasõiduga on mul soojad suhted juba pisikesest peale. Mäletan oma esimest ratast, millega sõitma õppisin ja millega (pool-kohustuslikus korras) väntasin oma väikeste jalgadega elueest koos vanematega suvel vanavanemate juurde maale. Eelnev siiski minu huvi rattasõidu vastu ei murdnud ja nüüdseks on saanud rattasõidust miski, mida naudin südamest (natuke siiski kirun ka mõnikord, kui on väga tugev vastutuul). Olen nautinud mõnusaid rattasõite nii vihma kui päikesega Lõuna-Eesti kuppelmaastikul, kui ka püüdnud päikseloojanguid Lõuna-Koreas Seoulis asuva Han jõe ääres ühiskasutatava linnarattaga.v.jpg)
Mis on Sinu eesmärk selle väljakutse jooksul?
Eesmärgiks on end füüsiliselt proovile panna ja sportliku vormi parandada. Olen ka natuke ambitsioonikas ja sean endale eesmärgiks 131. kilomeetrine rada läbida 5 tunniga.
Kas Ida-Virumaal on head võimalused rattaspordiks?
Ma kolisin siia alles selle aasta jaanuaris ning varasem kokkupuude enne Ida-Virumaale kolimist oli vähene. Seega üheks eesmärgiks rattaralliks treenimisel on ka uue kodukandi avastamine.
Kui tihti plaanid treenima hakata?
Mul on plaanid vähemalt neli korda nädalas rattaga sõitmas käia - nädalavahetusel pikemad sõidud, nädala sees lühemad. Lisaks rattasõidule soovin umbes kolm korda nädalas jõusaalis käia. Ehk tulevad tegusad ja trennirohked kaks kuud – nii saab küll vist suveks vormi!
Miks tasub sellistest väljakutsetest osa võtta?
Olen seda meelt, et iga aasta tuleks võtta ette vähemalt üks väljakutse, ükskõik milline, olgu see suurem või väiksem. Elu on palju põnevam, kui paned end proovile milleski, mida varem ei ole teinud. Ja nii kihvt on mugavustsoonist välja astudes enda piire nihutada, tehes midagi uut, põnevat, väljakutsuvat ja see annab teada milleks suuteline oled.
Pärnu politseijaoskonna patrullitalituse juht Henry oli aga niivõrd usin, et kohe kui nägi üleskutset enda nimi väljakutsele üles anda, hakkas ta ka blogi pidama. Nüüd on selle esimene osa teie ees.
Kuidas ma lõpuks Tartu Rattarallile “jah” ütlesin (ja põgenemisteed otsa said)
24.märtsi hommikul istusin koosolekul kuulaja rollis – ehk siis täpselt selles positsioonis, kus saad rahulikult targalt noogutada ja samal ajal vaikselt omi mõtteid mõelda. Viskasin pilgu PPA siseveebi… ja oppaa, näen uudist: otsitakse kahte inimest Tartu Rattarallile.
No tere hommikust.
Olen aus ja ütlen kohe, et see rattaralli mõte on mul peas keerelnud juba aastaid. Igal kevadel korraks mõtlen, et “äkki sel aastal?” … ja siis leian täiesti ratsionaalse (loe: mugava) põhjuse, miks mitte minna. Kas liiga palju rahvast, liiga pikk distants või lihtsalt “teen parem oma 100+ km üksinda ära, keegi ei vaata ja keegi ei möödu ka liiga kiiresti”.
Sest olgem ausad, rattaga sõitmine meeldib mulle väga. Teen seda praktiliselt iga päev, ükskõik kas väljas sajab, tuiskab või päike paistab nagu täna. Aga millegipärast tundus alati lihtsam teha üksinda 100 km ring, kui minna rahva sekka numbrimärgi ja stardikoridoriga, kuid sinna ma sel aastal ikkagi 131 kilomeetrit läbima lähen.
Tagasi sinna 24.märtsi hommikusse.
Loen siseveebis ilmunud uudise lõpuni ja enne kui mu sisemine “ära tee” jõudis sõna võtta, olin juba kandideerimissoovi teele pannud.
Ma sattusin nii hoogu, et unustasin kandideerimisavaldusse isegi kirjutada, kas olen profiil 1 või profiil 2 rattur. Noh… eks nad peavad siis ise vaatama, kuhu kasti mind panna.
Ja siis täna, 02.aprillil lõunasöögi lauas helises telefon: "Kadi siin, Sa osutusid valituks.”
No vot. Nüüd on asi ametlik. Enam ma ei pääse!
Ja teate mis? See oli päriselt hea uudis. Ma tahan sinna minna.
Aga nüüd tuleb see “väike” detail ehk minu selle aastane füüsiline vorm. Kui aus olla, siis see aasta olen rattal olnud pigem… diplomaatiliselt öeldes tagasihoidlik. Nüüd on aga paras aeg hakata liigutama, enne kui 7. juuni uksele koputab.
Täna on muidugi ideaalne päev alustada – päike paistab, ilm on ilus ja vabandusi pole. Plaan on lihtne: lähen sõitma.
Kilomeetrite läbimise vastu mul pole mitte midagi, sest see on minu “mugavustsoon”. Aga nüüd tuleb mängu uus tegelane: jõutreening. Jah, see sama asi, mida kõik targad ratturid soovitavad lisaks teha. Tundub kahtlane, aga eks ma proovin.
Eesmärk on ka paigas – enne 7. juunit võiks rattaga kokku saada üle 1000 km.
Kas see on ambitsioonikas? Jah.
Kas see saab olema keeruline? Kindlasti.
Kas mul on vahepeal puhkus ja olen Eestist ära? Loomulikult, sest miks mitte endale lisaväljakutseid tekitada. Ratast ju seal reisil kaasas ei ole.
.jfif)
3. aprill – nelja aastaaja rattaring ühe päevaga
Hommik Pärnus. Kell, mida ei taha väga vaadata. Termomeeter näitab -1 kraadi. Väljas udu. Selline ilm, mis ei kutsu rattaga sõitma. Mul on tunne, et äkki täna on see päev, kus “taastumine on ka trenn”. Aga siis tuleb see teine hääl, see sama, kes tuletab meelde: Tartu Rattaralli ei ole enam kaugel. Nojah. Vabandused saidki otsa.
Panin selga kõik, mis vähegi meenutas talveriietust ja läksin väntama. Plaan oli lihtne ja ambitsioonitu: rahulik 3-tunnine ots. Ei mingit kangutamist, lihtsalt kerimine. Reaalsus? Täielik ilmashow.
Alustasin udus – selline klassikaline “ei näe, ei kuule, aga sõidan” vibe. Umbes 10 kilomeetri peal hakkasid prillidele ilmuma vihmapiisad. Mõtlesin korraks, et kas tõesti kõik korraga või?
20 kilomeetri peal siras päike. Nagu keegi oleks ilmalülitit vajutanud.
Ja siis Pärnu linn. Udu tagasi, aga seekord täisversioonis. Nähtavus umbes 100 meetrit, õhk jäiselt külm. Mul oli selline tunne, nagu sõidaks külmkapi sees. Klassikaline Pärnu lahe mere ja jää koostööprojekt.
Linnast välja ja jälle paistab päike. Täiesti teine maailm.
Ehk siis kolme tunni jooksul sain kätte udu, vihma, päikese ja külma. Sisuliselt neli aastaaega ühe treeninguga. Efektiivne.
Numbritest ka natuke:
3 tundi, 80 km, keskmine kiirus 26,3 km/h.
Täiesti mõnus, rahulik kerimine. Just selline, mis ei tapa ära, aga paneb tundma, et midagi sai tehtud.
Järgmine sõit plaanis pühapäeval.
5. aprill – rahulik kerimine ja natuke porine ratas
Täna ütlesid Garmin Connect ja ChatGPT üsna konkreetselt:
1 tund ja 30 minutit, rahulik tempo.
Väljas oli tuuline ja pilvine, aga plaan oli paigas. Võtsin ette Pärnu politseijaoskonna tervisekuu väljakutse Jaansoni rada läbi teha. Kiire arvutus näitas, et kodust väikese ringiga Jaansoni rajale sõites saab ilusti vajaliku 1,5h kokku.
Esimene pool läks vastutuules, teine pool juba mõnusalt taganttuulega. Poolel maal tuli päike ka välja, mis tegi sõidu veel nauditavamaks.
Koju jõudes oli pilt selge. Mu ratas oli korralikult porine ja seljal ka oma “märk” olemas. Oleks võinud veidi hiljem startida. Sain ratast hambaharjaga nühkida.
Kokkuvõttes täpselt see, mida vaja oli ehk rahulik ja kontrollitud trenn.
6. aprill – kui ilm teeb treeningplaani ümber
Plaan oli lihtne: 60 minutit rahulikku spinni tööle ja õhtul tagasi.
Reaalsus tuli hommikul uksest sisse… või õigemini – ei tulnudki, sest ust pidi jõuga lahti lükkama. Õues lendas aiamööbel, lumi, lörts ja rahe tulid maapinnaga paralleelselt otse näkku. Täielik ekstreemversioon.
Otsustasin kiirelt, et rattasõit jääb ära ja jalutan hoopis.
Tööle tuli kõndida veidi alla 9 km. Ütleme nii, et tasuta vastupidavustreening sai tehtud. Korralik katsumus, aga tehtud.
Loodan siiralt, et 7. juunil sellist ilma ei pakuta.
Edu treeningutel ja nael ikka kummi!
„Sportlikum mina“ väljakutse toimub nüüd juba kolmandat aastat järjest. Esimesel aastal jälgisime Andruse ja Kristiina jõusaali treeningute teekonda, möödunud aastal said aga Viktoria ja Robin end proovile panna erinevates rühmatreeningutes.