PUHAS RÕÕM JA KADUNUD KILOD: sportlikuma mina väljakutse Kristiina ja Andrus jagavad kogemusi
Aprillis võtsid suuna parema mina ehk paremate trenniharjumuste poole Tartu jaoskonna juht Andrus Reimaa ja analüüsibüroo IT ekspert Kristiina Haiba. Mis kujunes nende lemmikharjutuseks? Mis oli raskeim?Kokku ligikaudu kolme kuu jooksul suutsid nii Kristiina kui Andrus leida endast üles uitama läinud trennipisiku, kaotada veidi kilosid ja sentimeetreid ning eelkõige parendada enesetunnet.
Andrus: Enne väljakutsel osalemist oli minu trennipaus päris pikk, kuigi olin kunagi pea 12 aastat tõsine rahvasportlane. Arvan, et sai osaletud kõigil rattamaratonidel ja loomulikult suusamaratonidel. Kui karjäärikõver tõi mind Tartu jaoskonna juhiks, pärssis vaimne väsimus aga soovi hakata trenni tegema.
Kristiina: Minu paus on olnud päris pikk. Regulaarselt käisin trennis kümme aastat tagasi, aga selle kümne aasta jooksul olen paar korda sattunud nii rühmatrenni kui ujulasse. Regulaarsest treenimisest on aga kümme aastat möödas.
Miks otsustasite väljakutsega liituda?
Kristiina: Eelkõige tahtsin harjumust tagasi saada. Mulle tegelikult meeldis kaks-kolm korda nädalas kindlatel aegadel käia – et ongi poolteist tundi, kus ma ei tegele millegi muuga kui kehalise ja iseendaga. See oli mu kõige suurem ootus ja lootus.
Andrus: väljakutse oli motivatsioon mitte vedada alt oma meeskonda ja iseennast – hea stardipakk, sest pead trenni tegema, sest kuidas sa käid kaks kuud kuskil ja tulemus on hullem kui enne.
Eks omakasupüüdlikkus pea välja lööma ehk nägin head võimalust teha ettevalmistust Tartu rattaralliks. Aga teine osa oli loomulikult kehakaal, mis on käinud üles-alla ja seetõttu riidekapp täis riideid, mida ei tahaks ära visata. Muidugi ka tervis, sest eelmisel suvel maadlesin liigestega, mille üks põhjus oli ülekaal. Loomulikult tahtsin olla ka eeskujuks ja näidata, et on võimalik ja saab küll, sest kahjuks neid tugitoolisportlasi ja enda eest mitte hoolitsevaid inimesi on üsna palju.
Mis trennides käisite ja kuidas enda treeningkava koostasite?
Kristiina: Kuna vanast ajast armastasin rühmatrenne ja ujumist, oli mul kindel plaan sellega jätkata. Aga personaaltreener pani mu pähe väikese mõtte minna vaadata ka jõusaali, et see tegelikult ei hammusta. Kui esimesed kolm nädalat käisin rühmatrennis ja ujumas, siis kuskil neljandast nädalast panin alguses üks rühmatrenn, üks jõusaal. Viiendast-kuuendast nädalast tegin jõusaali ja ujumist.
Kokkuvõttes võin öelda, et jõusaal on päris tore ja üllatusin nendes masinates – päris mõnus on. Rühmatrennid hajusid treeningkavast kuidagi ära, aga ma ei ole õnnetu, sest jõusaali ja ujumist on kiire ajakavaga hästi hea teha. Saad suvalisel hetkel astuda sisse jõusaali uksest, siis ujud ja ongi tehtud. Rühmatrenniga pidi ikka natukene sättima ja kuna mul oli üks-kaks sellist, kus tahtsin käia, olid need tihti juba alanud.
Olen rahul, et avastasin uue asja. Kui keegi oleks mulle pool aastat tagasi öelnud, et kuule, sulle meeldib jõusaalis, oleks tõsiselt kahelnud nii tema kui enda vaimses tervises. Nii et see on hästi positiivne! Õlavalud ja muud asjad, mis kontoritöötajal kergelt tekivad, kadusid täpselt nelja nädalaga.
Andrus: Kahe kuu jooksul üritasin nädala üles ehitada nii, et üks-kaks korda käisin jõusaalis ja kaks-kolm korda rattatrenni. Tundus mõistlik kombo, kuna olen üsna põhjalik inimene, palju lugenud inimese keha kohta, siis nii 37-38aastaselt hakkab keha lagunema ja toonust tuleb hoida!
Mis oli kõige raskem?
Kristiina: Vist viiendal nädalal, kui alguse vaimustus oli natukene üle minemas, kuid olin endale lubanud, et pean trenni minema. Oli väike motivatsioonilangus, aga ütlesin endale, et saan hakkama ja ei visanudki lusikat nurka, jätkasin, käisin vahepeal tegin teisi masinaid ja motivatsioon tuli tagasi.
Andrus: Leida varustus, mida selga panna. Tüüpiline eestlane! Teine asi oli minna Eesti Politsei Spordiliidu (EPS) särgiga rahva sekka, kus kõik vaatavad, et püha jumal, kas ongi politseinik meie seas! Ja võib-olla sellised valehäbid lisaks, et milline välja näen, kas jõuan raskusi tõsta jm. Trennirutiin tuli isegi väga hästi ja lausa rõõm oli, kui nägid esimesi tulemusi enda kehas ja kaalunumbris. See ongi lisamotivatsioon, et teed õiget asja. Paranes ka minu unekvaliteet ja energiat tuli juurde.
Mis oli üllatus?
Kristiina: Et mulle meeldib jõusaal! Ja ka need raskused, mis ise panin, oli kolmandik sellest, mis treener mulle pani. Ma ei teadnud, et jaksan tõsta 60 kilo.
Mis oli su lemmik trenn või harjutus?
Andrus: Ei saa üle ega ümber enda esimest armastusest: miskit pole ägedamat, kui suveõhtul sõita rattaga kaks või kolm tundi meie suurepärases Eesti looduses. Jõusaalis on ikkagi rutiin, kuigi mõne harjutuse puhul saad kilo siin-seal raskust juurde panna. Eks olulisem on leida üles need asjad, mida sul endal vaja on.
Kristiina: Mulle meeldib jalapress, kätekõverdused ja kõhulihased. Klassikalised harjutused, aga võid neid teha ükskõik millal. Mulle endale tundub, et klassika toimib alati, edevamad asjad võib kõrvale jätta.
Mis oli sinu jaoks suurim muutus?
Kristiina: Et sättisin enda päevakava nii, et trenn mahuks sinna sisse. Õudselt lihtne on öelda, et ma täna ei jõudnud, aga tegelikult saab sättida näiteks laste trenni viimise-toomise nii, et käid ka ise trennis. Vahepeal oligi nii, et viisin poisi trenni, läksin ise trenni – muidu istusin seal poolteist tundi, aga nüüd oli ka mul tegevus.
Kas täitsid enda eesmärgid ja plaanid trenniga jätkata?
Andrus: Oli ja on ikkagi uuesti saada sportlikud eluviisid tagasi. Ei tahaks rasvumise tõttu hinge heita. Kui mingi hetk tegid tulemussporti ja vaatasid protokollis oma tulemusi, siis tänasel hetkel teed trenni selle nimel, et elada rohkem terveid aastaid. Et mitte viia raha apteeki, vaid osta näiteks ägedat trennivarustust.
Esimese eesmärgi täitsin. Kaks kuud pidasin vastu ja olen jätkuvalt spordilainel. 15. septembril ootab mind Tartu rattamaraton.
Kristiina: Ma endale numbrilist või sentimeetrilist eesmärki ei pannud – nullist suurem number oli eelistatud ja kaal näitabki mõned kilod vähem. Tutvusin vahepeal ka PPA jõusaalidega ja mul on plaan suvel neisse jõuda. Vaatame, kas sügisel olen PPA jõusaalis või MyFitnessis. Aga lubasin endale, et seda üles leitud trennipisikut ma järgmiseks kümneks aastaks ära ujuda ei lase, vaid hoiaks sellest kinni, et ta oleks olemas.
Mida soovitaksid kellelegi, kes tahab ka olla sportlikum mina?
Kristiina: Kõige raskem on teha esimene samm ja otsida kapist välja tossud, mis kõigil on olemas. Võib-olla ka otsustada minna teha see esimene trenn, sest teine ja kolmas tulevad juba lihtsamalt.
Andrus: Eks see ole personaalne lähenemine, aga see tund-poolteist, mille kulutad päevas, neli-viis tundi nädalas, sportimise peale, usun, et ka nooremad kolleegid ei oska ette kujutada. Mida kauem suudame elada tervelt elatud aastaid, seda vingemad oleme! Jube lahe on ringi kõndida, kui ise tunned, et oled toonuses ja maailma kunn! See tunne tuleb päris kiiresti.
“Inimene on sünnipäraselt loodud liikuma, kuid tänases keskkonnas ja kiires tempos on seda kerge unustada. Igatahes sai idee teha väljakutse ”Sportlikum mina“ inspiratsiooni sellest, et anda inimestele võimalus leida endis see sünnipärane liikuja ning tekitada läbi kogemuste jagamise motivatsiooni ka kõigis teistes. Kõik on võimalik, kui ägedad inimesed ning vajalikud tingimused kokku liita. Liikumine on tore ning kindlasti ei jää see viimaseks sellelaadseks ettevõtmiseks,“ ütleb PPA spordikoordinaator Kadi Veervald.
"Mul on väga hea meel, et MyFitness ideega kaasa tuli ning oli nõus toetama 2,5kuuliste trennipakettidega ning personaaltreeneri kohtumistega. Ja veelgi rohkem rõõmustas mind see, et inimesi, kes soovisid väljakutses osaleda, oli rohkem, kui oodata oskasime. Aitäh, Andrus ja Kristiina, et oma vahetuid kogemusi jagasite ning kõiki ägedate lugudega inspireerisite!
___
Loe ka:
"Sportlikum mina: Tugitoolist jõusaali" väljakutse"
