PPA x Tartu rattaralli: ühine rattasõit ja kaikad kodarates
Vaatamata kiirele elutempole, tervisemuredele ja tuulisele ilmale on Henry ja Eliisa jõudnud ratta selga ning teinud ka ühise trenni. Juba 7. juunil ootab neid ees Tartu rattarallil 135 kilomeetri läbimine. Loe lähemalt, kuidas on neil treeningud läinud.27.04-17.05
- 321 km
- 14 tundi sadulas
- 5 sõitu
- 1 kõver piduriketas
Viimased kolm nädalat on möödunud teistmoodi tegusas rütmis ning kilomeetreid sadulas on kogunenud plaanitust tublisti vähem. Siiski mahtusid nende kiirete nädalate sisse mõned põnevad treeningud, millest veidi muljetada.
Jõhvist Haanjani?
Neljapäeva õhtul otsustasin täiesti spontaanselt, et reedel sõidan rattaga Jõhvist Tartusse - umbes 130 kilomeetrit. Seni oli minu ainuke ja kõige pikem distants olnud 80 kilomeetrit, kuid miks minna edasi sammhaaval, kui saab kohe 130 kilomeetri peale hüpata?
Hommikul pakkisin mõned olulisemad asjad (sealhulgas muidugi marmelaad!) väikesesse seljakotti ja asusin teele. Suuri eesmärke ma sellele sõidule ei seadnud, oluline oli lihtsalt Tartu-Võru bussist mitte maha jääda. Ilm oli ideaalne - linnud laulsid ja päike silitas põske. Hommikupoolikul sai isegi nautida sõitu vastutuuleta, kuid umbes 70. kilomeetri paiku hakkas tuul keerutama - kord vastu, kord külje pealt. Jõhvist Tartusse ehk 130 kilomeetrit läbisin 5 tunni ja 20 minutiga. Olin positiivselt üllatunud, sest arvasin, et vähemalt kuus tundi kulub. Sõit läks oodatust lihtsamalt ehk järgmine eesmärk on lähiajal kindlasti Jõhvi–Võru sõit ära teha.
Enne bussile minekut tegin vanalinnas aega parajaks, kui minuga tuli juttu ajama üks meesterahvas, kes uuris, kui palju kilomeetreid sõitsin. Vestluse käigus selgus, et ta sõidab ka ise rattaga, kuid enamasti kruusateedel, sest maanteele ei julge veel minna. Täiesti mõistetav – maanteesõidul on omad ohud. Ka minu pere muretses enne sõitu, sest paraku ei kipu kõik autojuhid ratturitega alati piisavalt arvestama. Õnneks oli mul Jõhvist Tartusse sõites pigem positiivne kogemus – enamik autojuhte möödus piisava vahega ja arvestas ratturiga kenasti. Sellistel hetkedel tekib tunne, et liikluskultuur liigub tasapisi paremuse poole. Samas oli ka paar olukorda, kus olin teepeenral nii palju kui võimalik, aga buss sõitis ikkagi nii napilt külje alt mööda, et võttis korraks kõhedaks. Seepärast panekski juhtidele südamele jätta ratturist möödudes veidi rohkem ruumi – vahel võib sekund päriselt palju otsustada.
Rattaga saab kiiremini
Üks vahva seik oli ka enne Tartu–Võru bussile minekut, kui bussijuht ütles mulle muiates: „Miks sa üldse bussiga lähed? Rattaga saad ju palju kiiremini.“ Naersin vastu ja mõtlesin, et võib-olla tal isegi oli natuke õigus – aga seekord las jääb Jõhvi–Võru ots mõneks teiseks päevaks.
Üllataval kombel ei olnudki järgmisel hommikul lihased valusad ega keha kange. Seega otsustasin minna Lõuna-Eesti kuppelmaastikule lõbusõitu tegema ning Rõuge ja Haanja tõuse ja languseid nautima. Mäest alla laskudes tuli suurimaks kiiruseks 50 km/h, kuid kohati oli tunne siiski veidi kõhe - lenksust tuli natuke tugevamalt kinni hoida, sest küljetuul tahtis ratast oma suunas lükata. Lootsin küll, et lõunapool õnnestub tuulest pääseda, aga oh üllatust – tuul oli endiselt täiesti olemas. Sel päeval kogunes sadulas 50 kilomeetrit. Õhtul sain lõpuks sauna – peamine põhjus, miks üldse Jõhvist Võrru sõitsin.
Pühapäeval tuli kuidagi Võrust tagasi Jõhvi saada, nii et sõitsin rattaga Võrust Tartusse mööda vana Võru–Tartu maanteed ehk ajaloolist Postiteed, mida peetakse üheks Eesti kaunimaks asfaltteeks. Tee sisse mahtus ka mitu korralikku tõusu. Üks ootamatu 12% tõus oli selline, kus tuli valida: kas väntan vapralt edasi või jään seisma ja kukun, sest jalad on ju pedaalide küljes kinni. Valisin väntamise – seisma jääda ei julgenud. Ka selle sõidu ajal nägin mitmeid rattasportlasi. Sellest oli kohe aru saada, et Lõuna-Eestis on rattakultuur hoopis elavam. Kilomeetreid kogunes 71 ja aega kulus 3 tundi ja 15 minutit.
Kui need kolm sõitu kokku liita, siis võiks öelda, et sõitsin Jõhvist Haanjani: kokku 251 kilomeetrit ja umbes 1200 tõusumeetrit.
Ühistrenn
Seejärel tulid paar väga tegusat nädalat ehk trenni ei jõudnudki enne 15. maid, kui minul ja Henryl oli Tartus väike ühistrenn. Kui üksi sõidan, kipub mu kiirus tavaliselt sinna 25 km/h kanti jääma. Seega, kui Henry mingil hetkel ütles, et sõidame 31 km/h, arvasin alguses ausalt, et ta teeb nalja. Koos läbisime mõnusa 52 kilomeetrit, mille sisse mahtus ka umbes 20 kilomeetrit vastutuult. Õnneks sõitis Henry ees ning mina sain harjutada taga sõitmist ja nautida natuke tuulevarju.
Kuidas minust sai rattamehaanik?
Päev lõppes aga veidi õnnetult – kukkusin kuidagi kehvasti ning tagumine piduriketas läks kõveraks. Järgmisel päeval käisin Jõhvi ainsas rattapoes, kuid mehaanikul olid pikad järjekorrad. Pakkusin siis välja, et ostan uue piduriketta ja vahetan selle ise ära. Ausalt öeldes ei tundunud see midagi ülemäära keerulist – minu teadmised rattamehaanikast piirduvad küll peamiselt sellega, et tean, mis on kett ning kuidas töötavad pidurid ja käigud, aga internet on olemas ja eks läbi kogemuste õpitakse kõige paremini.
Kodus, kui olin pärast mitut katset tagumise ratta lõpuks alt ära saanud, avastasin, et piduriketas, mille mehaanik mulle andis, ei sobigi minu rattale. Natuke kurb oli küll, sest tahtsin juba väga rattaga sõitma minna. Kuna nädalavahetusel mujalt uut ketast saada ei olnud, võtsin interneti lahti ja hakkasin lugema pidurite, piduriketaste ning erinevate kinnituste kohta. Hetkel on seega väike paus (loodetavasti vaid mõned päevad) rattasõidust. Loodan ratta esimesel võimalusel korda saada ja uuesti teele minna. Samas – igas halvas on midagi head. Vähemalt tean nüüd, mis on rootor, kasseti lockring’i võti, kuidas toimib piduriketas, kuidas eemaldada tagumist ratast ning kodus on nüüd ka torx-võtmete komplekt. Mõni võib seejuures mõelda, miks ma siis oma teise rattaga sõitma ei läinud. Aga noh – oh õnnetust. Hakkasin rehvi pumpama ja ventiil murdus lihtsalt ära.
Henry rattablogi:
Uus treeningperiood algas üsna kiiresti väikese terviseviperusega. Käisin arsti juures ja sain sealt kaasa uudise, mida ükski rattur kevadel kuulda ei taha – mõneks päevaks tuleb raskem füüsiline treening pausile panna. Ausalt öeldes käis esimese hooga peast läbi päris masendav mõte: kuidas ma peaksin niimoodi Tartu Rattaralliks valmis saama, kui kogu aeg lendab midagi kodaratesse?
Tundub, et just siis, kui hakkab tekkima mõnus rütm ja tunne, et nüüd läheb hästi, tuleb elu ja keerab jälle midagi pea peale.
Päris ilma liikumiseta ma siiski olla ei oska. Otsustasin, et kui rattaga sõita ei saa, siis lähen vähemalt jala tööle. Mõne päevaga kogunes sedasi täiesti märkamatult 27 kilomeetrit kõndimist. Ei olnud küll see treening, mida tahtsin teha, aga vähemalt sai keha liikuma ja pea värskeks.
Viiendal päeval tundsin, et aitab küll paigal olemisest ja otsustasin ratta selga tagasi minna. Väike hirm oli ausalt öeldes sees küll – kas ei ole liiga vara, kas pärast annab jälle kuskilt tunda, aga otsustasin proovida ja võtta asja rahulikult. Sellest “rahulikust” sõidust tuli lõpuks 71 kilomeetrit.
Päeva parim otsus
Kõige meeldejäävam osa ei olnud seekord isegi trenn ise, vaid üks kohtumine umbes 15. kilomeetril. Maantee ääres seisis suur bernhardiin ja tundus üsna huvitatud minu tegemistest. Hindasin olukorda paar sekundit ja otsustasin, et täna ei ole päev, kus koeraga kiirust või julguse piire testima hakata.
Keerasin hoopis kõrvalteele. Ja tegelikult oli see päeva parim otsus. Sattusin täiesti uutele radadele, mida polnud varem sõitnud. Kuigi arvasin, et kodukandi teed on mul enam-vähem peas, siis seekord tuli vahepeal isegi GPS välja võtta, et kontrollida, kas liigun ikka õiges suunas. Aga just sellised hetked teevadki rattasõidu ägedaks – lähed trenni tegema ja avastad lõpuks midagi täiesti uut.
Minu ema sünnipäev, 2. mai, tõi lõpuks selle päeva, mida olin juba päris kaua oodanud. Sain esimest korda sellel aastal sõita lühikese riietusega. Juhuu – lõpuks ometi tundus, et suvi hakkab kohale jõudma.
Päike paistis, ilm oli soe ja korraks tekkis päriselt tunne, et nüüd võib talveriided ära pakkida. Kahjuks kestis see rõõm täpselt ühe päeva. Järgmistel hommikutel vaatas aknast vastu jälle härmatis. Selline klassikaline Eesti kevad – ühel päeval mai lõpp, järgmisel veebruari keskpaik.
Ja siis need intervallitrennid… Ausalt öeldes ei ole ma siiani suutnud neid armastama hakata. Mõistan küll, et need on vajalikud ja aitavad arengule kaasa, aga mõnusaks ma neid nimetada ei oska.
Üks trenn oli eriti “hästi” ajastatud. Soojenduse ajal puhus tuul mõnusalt tagant ja tunne rattal oli suurepärane. Siis algasid intervallid ja tuul keeras muidugi otse vastu. Kui hiljem statistikat vaatasin, siis oleks võinud arvata, et sõitsin intervalli aeglasemalt kui soojendust. Jalad aga teadsid väga hästi, et nalja ei tehtud. Koormus oli korralik ja väsimus samuti.
Hommikuinimene
Kui muidu olen harjunud pigem hommikuti sõitma ja tavaliselt alustan trenne juba kuue või seitsme ajal, siis selle perioodi jooksul sattusin paar korda ka õhtul rattale.
Ja siin tuleb mängu inimene, kelle toetus tähendab mulle väga palju – minu abikaasa Sandra. Tema on see, kes vahel õhtul ütleb, et “mine tee nüüd see trenn ära”, kui hommikul jäi sõit tegemata. Mina olen üsna kindel hommikuinimene ja õhtul ennast liikuma saada on minu jaoks kordades raskem. Seda enam olen tänulik, et ta kaasa elab, toetab ja vahel väikese tõuke annab. Mulle tähendab see väga palju.
Mis aga selle perioodi jooksul natuke kripeldama jäi, olid pikad sõidud. Plaan oli igal nädalavahetusel teha vähemalt üks korralik 100+ kilomeetrine ring, aga kord segas ilm, kord muud tegemised. Pikemad sõidud jäid seekord umbes 75 kilomeetri juurde pidama. Samas ei saa öelda, et halvasti oleks läinud.
1000 rattakilomeetrit
Kolm nädalat enne Tartu rattarallit täitus mul üle 1000 rattakilomeetri alates hetkest, kui sain teada, et olen “Sportlikum mina” projektis osaline. Kui sellele korraks otsa vaatasin, siis tekkis küll tunne, et midagi on selle kevade jooksul ikkagi õigesti tehtud.
Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, otsustas keha ka omalt poolt vahele segada. Seljavalu. Ausalt, selle peale sai juba natuke naerda ka. Tundus, et kaua neid kaikaid sinna kodaratesse ikka lennata saab. Võtsin siis appi kreemid, pipraplaastrid ja väikese pausi ning paari päeva pärast hakkas olukord jälle inimese moodi tunduma.
Täpselt õigel ajal, sest vahepeal toimus ka Lääne prefektuuri sisetriatlon. See oli jälle täiesti uus kogemus. Kolm minutit sõudeergomeetrit, kolm minutit ratast ja kolm minutit suusaergomeetrit. Kokku üheksa minutit päris korralikku pingutust. Kõige huvitavam oli see, et suusaergomeetril olin ma elus täiesti esimest korda. Lõpuks tuli kokku 3024 meetrit ja viies koht. Arvestades olukorda olin tulemusega väga rahul.
Uued rattariided
15. mail sain selga panna Tartu rattaralli logodega rattariided, mille valmistasid meile Eliisaga eritellimusena Moomoo. Pean ausalt ütlema, et näevad väga head välja. Ja mis kõige ägedam – selliseid komplekte on ainult kaks.
Kohe sai tehtud ka esimene ühissõit Tartu lähiümbruses koos Eliisaga. Siiani olin peaaegu kõik oma trennid üksinda teinud ja kellegagi koos sõita oli täiesti teistsugune tunne. Sai rääkida, muljetada ja lihtsalt koos veereda.
Aega küll palju ei olnud ja sõit jäi umbes 50 kilomeetri juurde, aga juba selle põhjal oli selge, et koos sõitmine annab hoopis teise energia. Leppisime kohe kokku, et ühiseid sõite tuleb veel.
Pärnu politseijaoskonna patrullitalituse juht Henry Murumaa ja Jõhvi jaoskonna uurija Eliisa Raag panevad end selle aasta „sportlikuma mina“ väljakutse raames proovile Tartu rattaralli 135-kilomeetrisel distantsil.
„Sportlikum mina“ väljakutse toimub nüüd juba kolmandat aastat järjest. Esimesel aastal jälgisime Andruse ja Kristiina jõusaali treeningute teekonda, möödunud aastal said aga Viktoria ja Robin end proovile panna erinevates rühmatreeningutes.