PPA X Klubi Tartu Maraton - kilomeetreid koguti eesmärgi mitte ilma järgi
"Sportlikuma mina" väljakutses osalejad Henry ja Eliisa ei lasknud end heidutada aprillikuu ilmast, sest siht ja eesmärgid olid silme ees. Nad valmistuvad mõlemad Tartu rattaralliks, mil neid ootab ees 135 kilomeetrit ratta sadulas. Loe blogist, kuidas on Henry ja Eliisa treeningud läinud.Aprill: tuul, testid ja trots
Alates 7. aprillist sai üsna kiiresti selgeks, et ideaalset trenniilma ei ole mõtet oodata. Aprillil on oma plaanid ja need ei lange väga sageli kokku ratturi omadega. Tuleb see, mis parasjagu on – kord päike, siis tuul, külm või märjad teed. Ja selle kõigega tuleb lihtsalt kohaneda. Sõitsin, jooksin ja püüdsin rütmi hoida.
Aknast välja vaadates tundus nii mõnigi kord, et tuleb ideaalne trennipäev. Päike paistis, ilm oli ilus, aga uksest välja astudes selgus kiiresti, et tegelik olukord on natuke teine. Selline klassikaline aprill, kus plaanid on ühed, aga reaalsus teeb omad korrektuurid. Sellest hoolimata kilomeetrid tulid.
Teadlikum trenni tegemine ei olegi esmapilgul nii lihtne kui paistab
Mingi hetk hakkas aga ka lähenemine muutuma. Kui varem sõitsin rohkem enesetunde järgi, siis aprillis proovisin esimest korda teadlikumalt trenni teha – intervallid, tempo hoidmine ja rahulik jooksmine.
Sealt tuli huvitav avastus. Aeglaselt sõita ja joosta on tegelikult raskem kui kiiresti. Hoida tempot kontrolli all, mitte minna kaasa sellega, mida keha tahaks teha. See oli minu jaoks uus kogemus, aga samas andis täiesti teistsuguse enesetunde – trenni lõpus ei olnud väsimust, vaid pigem tunne, et oleks võinud veel teha. See “oleks võinud veel” tunne on päris hea koht, kus olla.
Aga siis tuli järgmine õppetund. 22. aprillil tegin oma esimese tõsisema intervalltreeningu siserattal. Plaan oli lihtne – 4 × 6 minutit rasket väntamist. Paberil tundus kõik tehtav. Reaalsuses suutsin ühe intervalli korralikult ära teha. Ülejäänud pidin pooleks lõikama ja ausalt öeldes – kohati lihtsalt andsin alla. See 1 tund ja 6 minutit oli üks raskemaid treeninguid, mida olen teinud.
Ja seal tuli järgmine taipamine – kiiresti sõita ei ole üldse lihtne. See on samamoodi raske, lihtsalt teistmoodi.
Hea tunne lisab kindlust, et suudan!
Selle kõige kõrval oli üks sõit, mis jäi kogu perioodi kõige tugevamaks märgiks. 105 km maanteerattal. See ei olnud kannatamine ega “kuidagi lõpuni”. Sõitsin rahulikult, hoidsin tempot ja pulssi ning kogu sõit oli ühtlane. Ja mis kõige tähtsam – keha pidas vastu. Ei olnud seda tunnet, et viimased kilomeetrid tuleb läbi suruda. Pigem vastupidi – tunne oli, et oleks võinud veel. See andis päris palju kindlust.
Reisile minnes jäi küll ratas koju, aga liikumine mitte
Vahepeal tuli ka väike paus – perega reis Kreekasse, Põhja-Makedooniasse ja Bulgaariasse. Ratas jäi koju, aga liikumine mitte. Jooksin ja kõndisin – vihmane Thessaloniki, päikeseline Skopje, mis oleks olnud ideaalne ilm rattasõiduks ja rahulik Sofia hommik. Need ei olnud klassikalised trennid, vaid pigem liikumise hoidmine.
Tagasi tulles jätkus sama muster. Oli sõite, mis tundusid aknast vaadates ideaalsed, aga tegelikult tuli lihtsalt ära teha. Näiteks 55 km ring, kus tuul puhus igast suunast ja sõit ei olnud midagi nauditavat. Aga tehtud sai. Ja nagu ikka – pärast oli hea enesetunne.
Vahepeal olid ka kergemad päevad. Hommikused töölesõidud, rahulikud jooksud ja isegi jalutamine, mis märkamatult venis 10 kilomeetriks. Vahelduseks oli päris hea mitte midagi mõõta ja lihtsalt liikuda ning kaasa teha Pärnu politseijaoskonna tervisekuu bingot. Aprilli lõpuks saavad kõik kastid ristikesega kaetud.
508 kilomeetrit rattal, 57 joostes ja 43 kõndides
Kogu selle perioodi jooksul oli treeningplaan tegelikult lihtne ja loogiline. Argipäevadel rahulikumad sõidud ja üks intervall nädalas. Nädala lõpus pikem sõit 80 kuni 110 kilomeetrit. Enne rattarallit tahaks korra ka 135 km läbi sõita.
Kõik tundub paberil väga ilus. Aga aprill ei ole paber… Aprilli peale tuli kokku kõigest 508 km rattal, 57 km joostes ja 43 km kõndides. Ausalt öeldes tundub seda vähe. Enesetunne lubaks rohkem, aga ilm ja enda mugavus mängivad vahel vastu. Ja seda peab ka endale tunnistama.
Kui midagi sellest kuust kaasa võtta, siis see on üsna lihtne mõte. Trenni ei tee ilm, trenni teeb inimene ja vahel ei peagi olema ideaalne, piisab sellest, et lähed välja ja teed planeeritud liikumise ära.
Eliisa Raag aga alustas enda blogi numbritega!
Aprill numbrites (2.-26.04)
kilomeetrid: 528
aega veedetud sadulas: 24 tundi 37 minutit
sõite kokku: 13
jõusaali treeningud: 7
hematoom: 2
Seni olin ratast sõitnud lihtsalt enda lõbuks, numbreid eriti ei jälginud ja pigem läbisin lühemaid distantse. Nüüd aga on olukord natuke teine – tuleb treenida tõsisemalt ja teadlikumalt, et seatud eesmärk 7. juunil ka täidetud saaks (135 kilomeetrit 5 tunniga). Kui ratturi „sõber“ vastutuul välja arvata, on ilmad treeninguid enamasti toetanud. Viimase nädala teine pool on aga olnud nii jahe ja tuuline, et kuidagi ei kutsunud sadulasse – tekkis isegi mõte, et kui sellise ilmaga sõitma minna, võib motivatsioon mõneks ajaks kaduda. Tuulega on tegelikult nii, et kõik sõltub vaatenurgast: pessimistile võtab vastutuul poole sõidurõõmust, optimistile pakub see aga lihtsalt head võimalust treeninguks. Praegu proovin ise pigem optimisti rolli hoida.
Jõhvist rattaga Võrru? Väljakutse vastu võetud!
Aga nüüd natuke täpsemalt senistest treeningutest. Alustasin aprilli alguses treeninguid maastikurattaga – tegin sellega ka 4. aprillil oma (elu)esimesed 61 km, mille läbimiseks kulus aega 3 tundi ja 27 minutit. Kuna olin maanteeratast juba aastaid endale soovinud, sai see lõpuks ka ära ostetud. Mul autot ei ole, aga on ratas – nüüd lausa kaks. Selle peale küsisid vanemad ja tuttavad naljatamisi, kas tulen nüüd rattaga Jõhvist Võrru. Väljakutse vastu võetud – lähitulevikus on plaanis ette võtta 200 km sõit maale sauna ehk Võrru.
Sõidud viivad kodukanti avastama
Esimese sõidu maanteerattal tegin 10. aprillil. Kuna olin seni ainult maastikurattaga sõitnud, sain sel päeval kirja kohe senise kiireima 30 kilomeetrit. Esimesel sõidul oli kohe hea võrrelda maastiku- ja maanteeratta erinevust – jõudsin järeldusele, et mulle meeldib kiirus ja asfaldil on maanteerattaga ikka kordades nauditavam sõita. Eks ma nüüd otseselt „kiire“ ei ole, aga kui vahepeal 26km/h kiirusega lõike sõidan, siis tunnen end küll nagu kiirus. Järgmisel päeval võtsin eesmärgiks sõita 60 km, aga poole tee peal oli enesetunne ja tuju vaatamata vastutuulele nii hea, et 60 km tundus liiga vähe ja tegin hoopis oma esimesed 80 km, mille läbisin 3 tunni ja 35 minutiga.
Sõidu sisse mahtus ka uue kodukandi avastamine ehk käisin esimest korda Sillamäel. Selle sõidu lõpuks sain endale „kingituseks“ ka ilusa hematoomi põlvele ja küünarnukile. Ehkki teine sõit oli igati edukas, tuletas see meelde vana tõde: ära hõiska enne õhtut. Hoogu maha võttes tegin küll ilusti ühe jala pedaalist lahti, kuid kallutasin end valele poole – sinna, kus jalg oli endiselt kinni ja kukkusin. Eks see on alles algus ja esimene kukkumine pidigi millalgi tulema. Nagu üks tuttav ütles: küll neid kukkumisi tuleb veel.
Pärast sõitu on enesetunne alati hea
Ühel päeval kirjutas mulle kolleeg, kes pakkus, et võib mind treeningutel toetada ja et võiksime aeg-ajalt koos sõitmas käia. Nii sõitsimegi 12. aprillil koos 60 kilomeetrit, millele kulus 2 tundi ja 25 minutit – siiani minu kiireim aeg sel distantsil. Kuna kolleeg on kogenum rattasportlane, panin kõrva taha ka mõned tema soovitused. Näiteks soovitas ta pärast pikemat sõitu juua kakaod ning sõidu ajal süüa midagi magusat, mis annab energiat (nt marmelaadi või vahukomme) – ideaalne ju!
Teisel nädalal tegin lühemaid sõite, nautisin päikeseloojanguid ja külastasin jõusaali. Kolmas treeningnädal algas sellega, et 20. aprillil sõitsin pärast tööpäeva 60 kilomeetrit aega kulus 2 tundi 37 min. Võrreldes kolleegiga koos sõidetud 60 kilomeetriga, ei olegi seis vist kõige hullem ning ehk õnnestub isegi see veidi ambitsioonikas eesmärk saavutada. Teisipäeval olin küll väsinud, kuid otsustasin siiski tiirule minna. Alguses plaanisin teha lühikese sõidu, kuid kilomeetreid kogunes lõpuks lausa 50. Kuigi õhtuks oli ilm nii jahe, et koju jõudes olid varbad külmunud ja keha lõdises, kadus väsimus justkui iseenesest.
Üks minu lemmikasju rattasõidu juures on värskes õhus liikumine – pärast sõitu on enesetunne alati hea. Nädala teine pool oli tuuline ja jahe, mistõttu ma sõitma ei läinud. Kuna nädalavahetusel sadas vihma ja tuiskas lund, käisin hoopis jõusaalis jõutrenni tegemas ja rattal intervalle sõitmas.
Järgnevatel nädalatel keskendun teadlikumalt intervallidele ja pikematele sõitudele, et tõsta keskmist kiirust ja liikuda oma eesmärgile lähemale. Loodan, et ilmataat on helde ja lubab peagi nautida mõnusalt sooje sõiduõhtuid.
Hoiame Henry ja Eliisa treeningutel järgnevate kuude jooksul silma peal ning jagame toredaid maratonieelseid lugusid teiega ka jooksvalt.
Edu treeningutel ja nael ikka kummi!
„Sportlikum mina“ väljakutse toimub nüüd juba kolmandat aastat järjest. Esimesel aastal jälgisime Andruse ja Kristiina jõusaali treeningute teekonda, möödunud aastal said aga Viktoria ja Robin end proovile panna erinevates rühmatreeningutes.