PPA x Tartu rattaralli - tehtud!
Sportlikuma mina väljakutse viis Eliisa ja Henry vaid mõne kuuga Tartu rattaralli finišisse. Mõlemad lõpetasid 135-kilomeetrise distantsi võimsa emotsiooniga ning juba on plaanis osaleda ka järgmise aasta rattarallil.Minu eelmine blogipostitus lõppes lootusega, et rattasõidust tuleb vaid mõnepäevane paus. Kahjuks venis see paus veidi pikemaks, kuid lõpuks sain ratta korda ning läksin kohe nädalavahetusel sõitma. Laupäeval kogunes 70 ja pühapäeval 55 kilomeetrit. Pärast pausi oli lihtsalt nii hea taas ratta selga saada.
5 millimeetrised erinevused
Sõit ise oli mõnus, kuid põlv hakkas millegipärast valutama. Praeguseks ei oleks see vist enam minu blogi, kui midagi vahepeal ei juhtuks. Esialgu ei saanud ma aru, milles asi, sest põlvedega pole mul kunagi probleeme olnud. Veidi internetis uurides sain teada, et põhjuseks võib olla liiga madal sadul või valesti seadistatud pedaalid. Selguski, et minu rattal oli sadul umbes viis millimeetrit liiga madal ning pedaalid vajasid samuti korrigeerimist. Üllatav, et juba nii väikesed erinevused võivad põhjustada valu või isegi vigastusi. Hea meel oli vähemalt selle üle, et probleem tuli välja paar nädalat enne rattarallit, mitte rallipäeval.
Mai viimasel nädalal möllasid tugevad tuuled. Selle tõttu tuli osa treeningutest teha jõusaalis rattal sõites. Ausalt öeldes sain üsna kiiresti aru, et siseruumides treenimine ei ole minu jaoks – igav hakkab. Õnneks vaibus tuul nädalavahetuseks piisavalt ning sain enne rattaralli nädalat veel viimased pikemad sõidud tehtud.
Laupäeval plaanisin teha kerge 50-kilomeetrise sõidu, kuid kuna ilm oli suurepärane ja põlvevalu oli taandunud, venis sõit lõpuks 102 kilomeetri pikkuseks. Pühapäeval lisandus veel 90 kilomeetrit. Need sõidud andsid mulle kindlustunde, et ehk on 135-kilomeetrine rattaralli siiski jõukohane.
Tartu rattaralli päev
Hommikul sõin korraliku süsivesikuterikka hommikusöögi ning suundusin Tartusse stardipaika. Stardikoridoris seistes olin sõiduks igati valmis - marmelaad oli taskus, tagavararehv kaasas, päike paitas põske ja tuju oli hea.
Kuigi sõitsin esimesed 30 kilomeetrit keskmiselt ligi 30 km/h, tundus, et kõik lähevad minust mööda. Püüdsin mööduvate gruppide sappa haakida, kuid jalad lihtsalt ei olnud valmis sellist tempot hoidma. Nii jäingi suure osa ajast omas tempos sõitma.
Ühel hetkel proovisin siiski ühe kiirema grupiga kaasa minna. Mitte niivõrd tulemuse pärast, vaid lihtsalt selleks, et ennast proovile panna. See õnnestus vaid umbes 5 minutit, enne kui grupp minust järjest kaugemale sõitis.
Sel hetkel, kui korraks grupis olin, sattusin sõitma ühe kogenud ratturi kõrvale. Kuulsin, kuidas ta ütles kaaslasele, et täna on lihtsalt kerge veeremine. Sel hetkel väntasin mina nii kiiresti kui võimalik ja tundsin, et sellist tempot ei suudaks ma kuigi kaua hoida. See oli päris hea meeldetuletus, kui erineval tasemel ratturid võivad olla. Samas tekkis ka uus eesmärk – jõuda kunagi tasemele, kus sellist tempot saab samuti "kergeks veeremiseks" nimetada.
Kõige vahvam kohtumine
Umbes 60. kilomeetri paiku kohtusin ühe naissõitjaga, kellega veeresime koos suure osa ülejäänud distantsist. Ühel hetkel märkas ta minu särgil Politsei- ja Piirivalveameti logo ning küsis, kas mina olen see, kes blogi kirjutab. See oli üks päeva meeldejäävamaid hetki. Täiesti juhuslikult kohtuda inimesega, kes on blogi lugenud, oli väga vahva üllatus.
Rattarallil on üldse eriline õhkkond. Sõidad rahulikult oma tempos ja siis kuuled kaugelt lähenevat suminat. Tavaliselt tähendab see ainult üht – tagant tuleb järjekordne kiire grupp, kellel hoog sees. Kuigi mul endal grupis sõita väga ei õnnestunud, sain vahepeal mõne väiksema seltskonna ees tempot teha ja teisi sõitjaid vedada. Ka see oli omamoodi tore kogemus.
Areng oli meeletu!
Minu Tartu rattaralli lõpptulemus oli 135 km ajaga 5:13:39. Kokku startis 135-kilomeetrisel distantsil 1202 ratturit, kellest 138 olid naised. On päris uhke tunne olla üks neist, kes selle distantsi ette võttis ja finišisse jõudis.
Kui vaadata tagasi kevadele, mil alustasin treeningutega, siis on isegi endale üllatav näha, milline areng selle ajaga toimunud on. Aprilli alguses tegin esimesed 60 kilomeetrit maastikurattaga keskmise kiirusega 17,8 km/h. Esimesel lühemal maanteerattasõidul oli keskmine kiirus 23,1 km/h ning esimesed 80 kilomeetrit läbisin kiirusega 22,6 km/h. Maikuu alguses jõudsin esimest korda 130 kilomeetrini keskmise kiirusega 24,4 km/h ning kuu lõpus sõitsin 100 kilomeetrit keskmise kiirusega 24,7 km/h.
Rallipäeval tegi aga adrenaliin oma töö. Kuna stardis tundus, et kõik ümberringi sõidavad uskumatult kiiresti, haaras see tempo ka mind kaasa. Nii kujunes esimese 10 kilomeetri keskmiseks kiiruseks 33,4 km/h ning esimese 30 kilomeetri keskmiseks kiiruseks 30,4 km/h. Veelgi üllatavam oli see, et 50 kilomeetri järel oli keskmine kiirus endiselt 29,7 km/h ning 80 kilomeetri järel 27,6 km/h. Paistab, et kiiremate ratturite tagaajamine töötas vähemalt mõnda aega päris hästi.
Sõidu lõpuosas tempo küll langes, kuid sellest hoolimata läbisin 100 kilomeetrit keskmise kiirusega 26,6 km/h – kiiremini kui kunagi varem. Lõpuks kujunes minu 135-kilomeetrise Tartu rattaralli keskmiseks kiiruseks 25,8 km/h. Arvestades, et alles kaks kuud tagasi tegin oma esimesi maanteerattasõite, jäin tulemusega väga rahule.
Rallijärgne päev
Rallijärgsel päeval olid ainsad valusad kohad päikesepõletuse saanud käed, sest unustasin neile päikesekreemi kanda. Muuhulgas on mul nüüd ka korralik Tartu rattaralli päevitus, mida mälestusena kanda.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et see väljakutse oli väga tore ettevõtmine, mis pani mind liikuma ka pärast tööpäevi, kui muidu oleks hea meelega kodus diivanil puhanud – eriti arvestades, et ilmad ei olnud alati kõige mõnusamad. Kahekuulise perioodi jooksul kogunes kokku 57 tundi ja 44 minutit liikumist värskes õhus ning 1306 kilomeetrit rattasadulas.
PS! Saladuskatte all võin öelda, et kuna üritus oli nii vahva, siis pilet järgmise aasta Tartu rattaralli 135 km distantsile on juba soetatud ning uued eesmärgid seatud. Mõttes mõlgub ka osalemine sügisesel Tartu rattamaratonil.
Henry viimane blogi sissekanne
Viimased kaks nädalat enne rattarallit jätkasid üsna samas vaimus nagu kogu kevad. Kui ma lootsin, et juuni alguseks saab lõpuks nautida sooja ilma, lühikesi rattariideid ja tuulevaikseid sõite, siis Eesti ilm jäi endale truuks. Päriselt suviseid päevi ja lühikese riidega sõitmise võimalusi tuli selle aja jooksul vist kokku täpselt kaks.
Ülejäänud aja tuli jälle võidelda tuule, jahedate hommikute ja pideva küsimusega, kas panna üks kiht riideid veel selga või mitte.
_LI.jpg)
Tähtsaim on järjepidevus!
Sellele vaatamata kogunes viimase kahe nädalaga rattale ligi 500 kilomeetrit. Tagantjärele mõeldes ei olnudki kõige tähtsam kilomeetrite arv, vaid järjepidevus. Oli hommikuid, kus oleks olnud palju lihtsam veel tunnike magada. Oli õhtuid, kus tundus, et täna küll enam rattale ei lähe. Ja oli päevi, kus ausalt öeldes kirusin endamisi, miks ma selle väljakutse vastu võtsin.
Täna saan aga öelda, et see oli üks parimaid otsuseid. Kui projekti nimi oli „Sportlikum mina“, siis märtsist juunini olin ma kindlasti sportlikum mina. Jalgratas muutus selle aja jooksul peaaegu igapäevaseks kaaslaseks. Sõitsin tööle, sõitsin koju, tegin treeninguid, õppisin kuulama oma keha ja vahel ka treeningkava.
Korralik eneseületus
Kas see oli väljakutse? Kindlasti oli. Ja kohati päris korralik eneseületus ka. Kuigi olen varem sõitnud 150–190 kilomeetri pikkuseid distantse, siis selliseid krampe nagu ralli ajal kogesin, ei mäleta ma varasemast. Kui umbes sajandal kilomeetril hakkasid nii selg kui jalad märku andma, käis peast korraks läbi isegi katkestamise mõte. Jalakramp oli üllatavalt ebameeldiv ja sundis tempot oluliselt alla võtma.
Õnneks aitas rahulikult edasi kerimine. Mingil hetkel sain uuesti rütmi kätte ning mida lähemale finiš tuli, seda paremaks muutus ka enesetunne. Ja seda magusam oli lõpuks finišijoon.
Ettevalmistusega jäin ma väga rahule. Kevadel seadsin endale eesmärgiks saada enne rattarallit kokku vähemalt 1000 rattakilomeetrit. Lõpptulemusena kogunes neid üle 2000. Tagantjärele tundub päris uskumatu number.
_LI.jpg)
Rattaralli päev
Tartu rattaralli hommikul valitses Tartus täpselt selline õhkkond, mille pärast rahvaspordiüritustel osaletaksegi. Ilm oli suurepärane, linn rattureid täis ja stardi ümbruses mõnus sagimine.
Intervjuud andes ütlesin välja eesmärgi läbida 135 kilomeetrit umbes nelja tunniga. Kevadel mõeldud viietunnine eesmärk tundus selleks hetkeks juba liiga tagasihoidlik, arvestades tehtud treeninguid. Ja ausalt öeldes tundus see täiesti tehtav.
Sõit algas hästi. Sattusin kohe alguses gruppi, millega õnnestus koos püsida kuni teise joogipunktini. Tempo oli korralik – keskmine kiirus püsis üle 35 km/h.
Siis tegin ühe väikese valearvestuse. Teises joogipunktis otsustasin oma joogipudelit täita ja selle ajaga kadus grupp eest ära. Üksi sõites kukkus tempo kohe märgatavalt. Õnneks sain kiiresti aru, et rattarallil ei jää keegi kauaks üksi.
Kambavaim oli tugev!
Tagant tuli järgmisi gruppe ning kõige rohkem meeldiski mulle kogu sõidu juures see, kuidas ratturid üksteist kaasa kutsusid. Kui keegi nägi sind üksi väntamas, siis kutsuti kohe punti: „Tule meiega, nii on lihtsam.“ Ja nii oligi.
Just see ühtekuuluvustunne ja omavaheline toetamine jäid mulle sellest päevast eriti meelde. Kuni umbes sajanda kilomeetrini. Siis saabusid krambid. Sealt edasi tuli võtta rahulikumalt ja sõita targalt. Õnneks õnnestus viimastel kilomeetritel saada ühe tempogrupi tuulde ning viimased viis kilomeetrit veeresid juba hoopis teises meeleolus.
Ja siis tuli finiš. See hetk oli võimas. Medal kaelas, finišijoon seljataga ning kõik need vahepealsed raskused kadusid peast hetkega. Meelde jäid ainult head emotsioonid, inimesed rajal, kevadised treeningud ja teadmine, et eesmärk sai täidetud. Lõpuajaks tuli 4 tundi ja 18 minutit. Tulemusega jäin kokkuvõttes rahule.
Eks natuke jääb kripeldama ka. Kui krampe poleks tulnud, oleks nelja tunni piir olnud täiesti püütav. Kuni sajanda kilomeetrini liikus kõik enam-vähem plaani järgi ning tunne oli hea. Aga rattasport ei käi ainult plaanide järgi.
Järgmisel päeval rattaga tööle
Samas, kui mõelda tagasi märtsikuule, kui see teekond algas, siis ei saa tulemusega kuidagi rahulolematu olla. Kevadel seadsin eesmärgiks valmistuda rattaralliks võimalikult hästi ja jõuda finišisse teadmisega, et andsin endast parima.
Selle eesmärgi täitsin. Ja mis kõige tähtsam – nüüd on olemas uus eesmärk. Järgmiseks aastaks. Sest järgmise aasta Tartu rattaralli osalus on juba ostetud. Kas ma jätkan rattasõiduga? Selles ei ole vähimatki kahtlust.
Juba järgmisel päeval läksin rattaga tööle. Mõni sõber arvas selle peale küll, et ma olen natuke „uhhuu“, aga pärast sellist pingutust oli just jalgade liigutamine see, mida keha kõige rohkem vajas. Kas järgmisel aastal jälle?
Kindlasti. Ja võib-olla satun enne seda ka mõnele maastikurattaüritusele. Eks aeg näitab.
Üks on aga kindel. Kui märtsis tundus Tartu rattaralli kauge eesmärk, siis täna tean, et õigete inimeste toetuse, natuke jonni ja piisava hulga rattakilomeetritega on võimalik jõuda palju kaugemale, kui alguses arvad.
Kohtume stardis ka järgmisel aastal!