${___('available_jobs')}
Kõik postitused

Uurijana on sul võimalus saada osa maailmast, millest muidu osa ei saaks

Väga olulise killukese meie politseisüsteemist moodustavad uurijad – meie oma nutikad inimesed, kes igapäevaselt panustavad meie turvalisusesse ja õiglusesse. 


Väga olulise killukese meie politseisüsteemist moodustavad uurijad – meie oma nutikad inimesed, kes igapäevaselt panustavad meie turvalisusesse ja õiglusesse. Milline on see tegelikkus ja mis kaasneb tööga, mille põhisuund on rasked kuriteod - tapmised, mõrvad, narkokuriteod, suuremahulised kelmused ja rasked kehavigastused? Rääkisime Pärnu politseijaoskonna eriasjade uurija Kati Vaheriga, kes toob meieni killukese oma argipäevast ja räägib ka juhtumist, mis teda ennast uurijatöös tänase päevani oluliselt mõjutab.

"Minu elukutse valik oli tegelikult juhuslik. Ega ma noorena päris täpselt aru ei saanud, kuhu end mässisin. Tänaseks olen vist aru saanud. Kuna töötan endiselt, 17 aastat hiljem politseis, millest viimased 9 aastat uurijana, ja töö tegemist ma naudin ning armastan, siis võib vast öelda, et see oli õige valik,“ meenutab Kati oma politseitöö algusaastaid.

Uurijana on Kati töötanud viimased 9 aastat, millest esimesed 4 paralleelselt koerajuhi ametit pidades. Uurija elukutse juures meeldib Katile eelkõige protsess - erinevate meetodite ja kanalite valik, leidmaks vajalikke asitõendeid. Selle boonuseks on uurija sõnutsi kindlasti teadmine, et „pahalane“ ei pääse ilma karistuseta.

„Tööpäev ise on üldiselt just nii põnev, kui põnevaks selle mõtled. Minu töös ei ole rutiini. On küll rutiinsed toimingud, mis peavad iga kriminaalasja juures tehtud olema, kuid asjad, juhtumid ja inimesed on kõik nii erinevad, et sellist tuntavat rutiini ei saa tekkidagi. Peamiselt teen oma tööd laua taga protokolle vormistades ja informatsiooni otsides, kuid on ka päevi ja nädalaid, millest enamuse veedan sündmuskohal ja läbiotsimisi tehes,“ iseloomustab Kati oma tööpäevi.

Uurijatöös on ta aastate jooksul kokku puutunud väga paljude juhtumitega ning igaüks neist on vorminud temast uurija, kes ta täna on. Siiski on ka juhtum, mida Kati võtab õppetunnina ja mis on märgilise tähendusega tema edasisel uurija teekonnal – tegu oli tema esimese tapmise juhtumiga. 2016. aastal tapeti Pulli külas jõhkralt taksojuht. Traagiline sündmus leidis aset hilisõhtul pimedal kõrvalteel, pealtnägijaid ei olnud ning taksojuhi surnukeha avastati alles hommikul.

„Taksojuht oli sama vana, nagu minu isa. Lisaks oli ta välimuselt väga sarnane. Seetõttu elasin juhtumisse liialt sisse ning kujutasin ette, mida ma tunneksin, kui see oleks olnud minu lähedane. See on õpetlik näide, mida kindlasti teha ei tohi, kuna see segab töö tegemist ning on emotsionaalselt koormav ja rusuv. Samuti võib see viia läbipõlemiseni. Õppisin sellest juhtumist, et ei tohi luua võrdlusi oma eluga ja tuleb osata lahti lasta,“ toob Kati välja saadud õppetunni.

Teise õppetunnina antud juhtumist toob uurija välja tõendite kogumise. „Paarimehega, kellega seda juhtumit uurisime, õppisime mõlemad sama asja – ükskõik kui väheoluline tõend menetluse alguses ka ei tunduks, siis menetluse keskel või kohtus võib see osutuda väga oluliseks. Seetõttu fikseerin ma esmapilgul ka kõige väiksemad infokillud tõenditeks ja lisan toimikusse, et prokuröril oleks see kohtus tagataskust võtta ning ma ei saaks tagantjärgi mõelda, et ma ei teinud piisavalt. Mõned nimetavad seda ületõendamiseks, kuid minu sõnavaras sellist sõna pole.  Kohtus tuleb aga valmis olla igaks olukorraks. Kui kaitsja kasutab uut taktikat ja versiooni, peavad mul olema tõendid ka selleks – kohtus ei ole mul enam midagi uut võimalik lisada“, annab Kati edasi enda jaoks olulist mõtet.

Kati ei pea end just seda tüüpi inimeseks, kes astub ruumi ja suudab nutvat kannatanut hoobilt sõnadega rahustada, kuid tal on väga kõrge õiglustunne. „Minu kui uurija jaoks on oluline see, et ma saaksin kannatanule või tema lähedastele siiralt otsa vaadata ja öelda, et olen teinud kõik endast oleneva, et tõde tuleks päevavalgele. See on minu kohus nende ees,“ sõnas uurija.

„Nagu iga töö puhul, on ka sellel ametil omad negatiivsed küljed, kuid 9 aastat hiljem teen seda tööd ikka veel armastusega. Üht saan ma öelda kindla veendumusega – sul on politseiuurijana võimalus saada osa maailmast, millest sa muul juhul mitte kunagi osa ei saaks.“

Uurijatöö plussid ja miinused Kati silmade läbi:

  • Töö on pingeline, kuid põnev.
  • Töö on rahulduspakkuv, kuid ka masendav.
  • Töö on silmaringiarendav, kuid vahest lihtsalt ei taha kõike seda teada ja näha.
  •  Töö on väljakutseid esitav, kuid ka hirmutav.
  • Pead olema valmis suhtlemiseks ka ebaviisakate, ebameeldivate ja jõhkrate inimestega.
  • Pead olema valmis selleks, et olla kellegi tugiisik, toetaja ja asjaajaja. Pead teadma seda, et Sa ei ole tänaval anonüümne ning populaarsust ei maksa samuti oodata.
  • On päevi, kui jõuad „Kirgede tormi“ ajaks koju ja on ka selliseid, kus pead järgmine või ülejärgmine päev järgi vaatama. 
  • Pead leidma enda jaoks viisi, kuidas tööl kogetut mitte koju kaasa võtta.
  • Pead säilitama kainet mõistust!
Pildil on Kati endise politseikoera Ekoga, kes nüüd tema juures pensionipõlve veedab.

${___('related_posts')}

${___('all_articles')}

Selle aasta viimane karjääripööramise võimalus on nüüd!

${___('read_more')}

Karjääripööraja Eliise: praegu on veel koolis lihtne

${___('read_more')}

Noor detektiiv Anette: uurija töö on palju huvitavam, kui oskasin oodata

${___('read_more')}
${___('all_articles')}