Täitsa metsa poole piirivalvur

Tekib koguni tunne, et kui oleksin ebaseadusliku piiriületajana öö varjus salaja üle Piusa jõe ujunud ja mul seisaks Eesti poolel kaldale ronides vastas Triinu naerusuine nägu, küllap lubaks nii lahke olemisega piirivalvur mul seda teekonda jätkata. Ehk pakuks küütigi, et jalavaeva kergendada. Tühjagi Triin seda muidugi teeks! Illegaalsetel piiriületajatel ei maksa tema sõbralikku loomust proovile panna, sest oma töös on ta läbi ja lõhki professionaal, ning kui olukord nõuab, siis karmgi.

"Tahan, et inimestele oleks kokkupuude piirivalvuriga positiivne kogemus ja et iga inimene tahaks ka ise olla piirivalvuri jaoks olemas. Väga palju piirisündmusi ja -ületusi lahendame ju tänu kohalikele inimestele."

„Proovin oma töös olla sõbralik ja meeldiv. Jah, vahel tuleb olla ka natuke teistsugune, aga üldjuhul suhtlen inimestega ikka naeratades, näiteks kui kontrollin piiri ületusalal sõidukit. Tahan, et inimestele oleks kokkupuude piirivalvuriga positiivne kogemus ja et iga inimene tahaks ka ise olla piirivalvuri jaoks olemas. Väga palju piirisündmusi ja -ületusi lahendame ju tänu kohalikele inimestele. Saame neilt olulist infot, mis aitab viia ebaseaduslike piiriületajate avastamiseni,“ räägib Triin, kes oli hiljuti veel piirivalves koerajuht, nüüd juhib ta aga kogu Piusa kordoni koertegrupi tööd.

Peale selle on Triin kaitseliitlane ja suur loodushuviline. Muide, Triin oli üks esimesi eestlannasid, kes läbis kaitseväes ajateenistuse.

Kesk-Eestist idapiirile

Sirget otseteed pidi põhikool-gümnaasium-Sisekaitseakadeemia-piirivalve-Piusa Järvamaalt pärit Triin Eesti kagunurka ei jõudnud. Tema teekond Eesti südamest idapiirile sai alguse hoopiski kaitseväest.

„Põhikooli lõpetasin Järvamaal, aga gümnaasiumi läksin Tartusse. Kuna kogu mu emapoolne suguvõsa on pärit Lõuna-Eestist, on mindki kogu aeg siia kanti tõmmanud,“ liigub Triin jutuga oma piirivalvuriks saamise loo algusse. „Kui ma kümme aastat tagasi gümnaasiumi lõpetasin, tahtsin minna kaitseväkke aega teenima. Tollal ei võimaldanud veel seadus naistel kaitseväkke ajateenistusse astuda. See võimalus avanes aastal 2013, kui mina juba oma ajateenistust lõpetasin. Kuna olen inimene, kes ei lepi naljalt eitava vastusega, õnnestus mul lõpuks oma tahtmine läbi suruda ja kaitseväest jaatav vastus kätte saada.“

Miks Triin abituriendina nii kangesti kaitseväkke ihkas, ei mäleta ta täpselt enam isegi. Küll aga köitsid Triin ja kaks tütarlast, kes koos temaga Eesti Kaitseväes esimeste naissoost ajateenijatena debüteerisid, ajakirjanduse tähelepanu ning vaprast kolmikust ilmus omal ajal õige mitu lugu. „Ma ei suuda tõesti meenutada, miks ja kust mul need hullud mõtted tulid. Võib-olla sellest, et olen täitsa metsa poole inimene ja mulle meeldib väga looduses olla. Ehk ka sellest, et olen alati olnud veidi poisilik tüdruk. Lapsena mängisin nukkudega küll, aga tagaajamine ja muud nii-öelda poistemängud tundusid mulle oluliselt lõbusamad,“ muigab ta.

Esiti plaanis Triin pärast ajateenistust kaitseväes jätkata ja minna selle tarvis õppima toonasesse Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgemasse Sõjakooli (nüüdse nimetusega Kaitseväe Akadeemia) nooremohvitseride kursusele. „Selle kursuse puhul oli vastuvõtutingimus, et õppijal peab juba olema kõrgharidus. Sellisel juhul oleks vaid aastase nooremohvitseride kursuse läbimisel saanud nooremleitnandi auastme. Mina siis mõtlesingi, et omandan esmalt tsiviilis bakalaureuseõppes kõrghariduse, pärast teen läbi nooremohvitseride kursuse ja liigun edasi kaitseväkke,“ räägib Triin, kellest saigi Tartu Ülikoolis ökoloogia ja elustikukaitse eriala tudeng. Aga nagu elus ikka, et inimene plaanib ja jumal juhib, lendasid Triinugi plaanid tema viimasel ülikooliaastal vastu taevast, sest nooremohvitseride kursus suleti. Tuli leida variant B. Kui alma mater’iga oli ühel pool, läks Triin erialatööle. Pool aastat kontoritööd keskkonnaspetsialistina Taaralinnas oli piisav mõistmaks, et töö nelja seina vahel pole aktiivse loomuga ja loodusega ühes rütmis hingava Triinu jaoks.

„Ma tahan ikkagi liikuda ja teha midagi enamat, mistõttu hakkasin uut tööd vaatama. Nägin, et Maksu- ja Tolliamet otsib Koidula piiripunkti tolliametnikku. Kandideerisin ja võeti vastu. Töötasin mõnda aega Koidula piiripunktis, siis viidi mind üle Luhamaa piiripunkti tolliinspektoriks,“ jutustab Triin. Maksu- ja Tolliamet oligi see koht, kus Triin sai teada, et on olemas koerajuhi elukutse. Suure looduse- ja loomasõbrana imponeeris talle kohe mõte tööst vabas looduses koos koeraga. „No eks ma olen kord selline metsa poole inimene,“ aasib Triin ennast.

Järgmine loogiline samm oli liitumine Politsei- ja Piirivalveametiga. Triin naljatab, et on Lõuna prefektuuri aprillinali, kuna tema teenistus piirivalvurina siin sai alguse just nimelt naljapäeval, 1. aprillil 2019. „Mind värvati ja saadeti uuesti kooli ühes kokkuleppega, et kui Sisekaitseakadeemia ära lõpetan, saan endale teenistuskoera, ja enam-vähem nii ka läks. Läinud aasta kevadel sain endale teenistuskoera ning täitus lõpuks minu kauaoodatud suur unistus – olla koerajuht,“ räägib Triin.

Aga see pole veel kõik. Triin – ettevõtlik ja visa, nagu ta on – täiendas end kahes koolis korraga, õppides lisaks Sisekaitseakadeemiale Tartu ülikoolis magistriõppes keskkonnatehnoloogiat. „Keskkonnateemad on mulle samuti väga südamelähedased,“ ütleb ta. „Olen seda usku inimene, et laual võiks alati olla mitu kaarti, sest kunagi ei tea, mida elu toob või millal ise muutust ihkan. Mulle meeldib hoida end mitmekülgselt harituna ja mitmekülgsete oskustega, millega vajaduse korral uuesti tööturule minna. Praegu mul muidugi seda plaani ei ole. Mulle meeldib mu töö tohutult ja see, et ma saan seda teha koos oma parima sõbraga.“

Maailma parim töö

Piirivalvurina oli Triinu vaieldamatu lemmik jalgsipatrull, sest siis nägi ja kuulis asju kõige rohkem. Piusa kordoni piirivalvurina sai ta julgelt poole tööajast veeta vabas õhus jalgsi patrullides. Koertegrupi rühmajuhina on vahetult piiril käimist ja looduses liikumist vähem, kuid see-eest on jälle rohkem tegelemist kutsadega. Põnevust on piiril patrullimised pakkunud omajagu, kuid tõsist hirmu ei ole Triin tööl kunagi tundnud. Pigem võtab keerulistes olukordades võimust adrenaliinitulv, mis ei lase hirmutundel peale tulla. Triinu sõnul on piirivalvuri töö äärmiselt vastutusrikas, vahel küll rutiinne, aga teinekord täis ootamatusi. Piiril valvavatest inimest sõltub palju: kas illegaalid avastatakse, kas salakaubavedu tõkestatakse ja nõnda edasi.

Venemaa sõda Ukraina vastu pole Triinu pannud oma ametikohustusi teise pilguga vaatama, sest ta on tööd alati südamega teinud. Küll on tulnud oma lähedasi rahustada: ka täna piir peab. Rääkides Eesti idapiirist, on selge, et lähitulevikus siinsete piirivalvurite töö muutub või õigemini ongi juba muutunud. Luhamaa-Piusa piirilõigul, kus Triingi töötab, ehitatakse välja nüüdisaegset piiritaristut ligipääsuteede, piiritara, seireseadmete ja muu juurdekuuluvaga. Piltlikult öeldes: kui varem oli siinne piiritsoon känd kännu otsas kõnnumaa, siis nüüd on maastik autodega läbitav. Piiri väljaehitamine pole aga kaugeltki lõpule jõudnud, mistõttu muutub pilt veelgi.

Triin räägib, et piiri väljaehitamine teeb piirivalvurite pääsemise piirile märksa lihtsamaks. Nad saavad kiiremini ja kergemini ligi, kui piiril midagi toimub. Asjal on ka teine pool: kuna piir kaetakse kaameratega, kanduvad ebaseaduslike piiriületajatega seotud sündmused rohkem sisemaa poole, mis tähendab, et piirivalvurid peavad piirist kaugemalgi olema väga valvsad.

Pärides Triinult, miks peaks üks noor koolilõpetaja tänapäeval langetama elukutsevaliku just nimelt PPA kasuks, vastab ta rõõmsalt, et tegelikult tahab ju enamik PPA-ga liituvaid inimesi action’it. Soovitakse oma argipäeva närvikõdi ja märulit, kasvõi natukenegi. Piirvalvetöö on ses mõttes natukene rahulikum. Eks siingi tule ette pingelisi olukordi ja ootamatusi, aga kihk põnevusjanu järele ei tohiks olla peamine ajend, mille pärast riigi piiri valvama tulla. „Piirivalvuriks sobivad inimesed, kelle jaoks on see töö kutsumus. On rutiini, rahu ja vaikust, aga on ka põnevust. Saab viibida palju vabas õhus, jälgida looduses toimunud muutuseid ning analüüsida nende põhjal toimunut. Kui hing igatseb mõtestatud ja missiooniga tööd, siis on piirivalve selleks õige koht,“ sedastab Triin.

"Kui hing igatseb mõtestatud ja missiooniga tööd, siis on piirivalve selleks õige koht.“

Kui kaitseväelastest naised pole enam haruldus nagu kümme aastat tagasi, nagu Triin ühena esimestest õrnema soo esindajatest ajateenistusse minnes oli, siis on sama lugu piirivalves – naissoost piirivalvureid on, aga nad on meestega võrreldes siiski tugevas vähemuses. Eelarvamusi seepärast, et Triin toimetab naisena valdkonnas, mis on traditsiooniliselt olnud pigem meeste pärusmaa, ei ole meie loo peategelane kogenud. Kolleegide kui võõraste suhtumine sõltub ju lõpuks inimesest endast, mitte tema vanusest, soost või juuksevärvist, leiab Triin. Ta ise tahab oma töökaaslaste jaoks, sõltumata olukorrast, alati olemas olla. Ta soovib olla neile vastses ametis rühmajuhina hea ja kindel teekaaslane ning tugi ja ka eeskuju.

Triinu puhul jagub, millest snitti võtta. No mõelge ise: mullu kevadel oli ta finišisirgel nii ülikooli magistrantuuri kui ka Sisekaitseakadeemia õpingutega, lisaks veel treenis verinoort tulevast teenistuskoera. Ta pendeldas mitme linna, koolide ja töökohustuste vahet, aga sai hakkama. „Tahan enda näitel öelda, et kui midagi südamega teha, siis õnnestub kõik. Mina teen oma tööd südamega ja üritan alati kõik ettevõetu lõpuni viia. Võin ka üksi pimedas metsas käia, kui olukord seda nõuab, loodust ma ei karda,“ lõpetab Triin mõttekäigu talle omase huumoriga.

Mis imevalemiga õnnestus tal tööl käiva inimesena Eesti eri otstes kaks õppeasutust ühel ajal lõpetada? Triin muigab, et suurt saladust siin pole. Tuleb lihtsalt kõvasti tahta ja osata aega planeerida ning et egas temagi kavandanud neid asju koos teha, elu lihtsalt läks nii. Omajagu lõivu paariskooli lõpuspurt mõistagi nõudis. „Kui olin näiteks Tallinnas Sisekaitseakadeemias ja teised tudengid said koos õhtul linna peale minna, siis mina seda teha ei saanud, sest tegelesin ülikooli asjadega. Pidin paratamatult tegema mööndusi, aga see oli üllama eesmärgi nimel, mis on nüüdseks täitunud.“

Vabal ajal ikka grüünesse

Mida teeb Triin töövälisel ajal? Selgub, et vaba aega tal palju polegi ja see vähenegi kulub suures osas Kommile, tema teenistuskoerale. „Kui koer on veel kutsikas, peab temaga intensiivselt ja järjepidevalt tegelema. Ses mõttes koerajuhil vabu päevi nagu polekski,“ naerab Triin, kes oma armsa Saksa lambakoera Kommiga toimetamist kohustusena ei võta, pigem vastupidi – see on puhas rõõm. Tööst priidel päevadel näeb seda tandemit tihilugu kusagil metsas või rabas. „Mulle meeldib väga looduses jalutamas käia. Pakin koera auto peale ja põrutan mitmeks päevaks rappa, metsa või mõne veekogu äärde. Koer saab joosta, mina jalutada ja nautida hetkes olemist. Paistab, et see meeldib ka koerale. Hüppab hopsti autosse ja vaatab küsivalt otsa: kuhu me nüüd läheme? No ju me oleme mõlemad metsa poole,“ muheleb ta.

„Kui koer on veel kutsikas, peab temaga intensiivselt ja järjepidevalt tegelema. Ses mõttes koerajuhil vabu päevi nagu polekski.“

Kui aga Triin juhtumisi klaveri manu satub, siis ei jäta ta võimalust kasutamata ja mängib pilli. Ta on seda oma akordioni- ja klaveriõpetajast ema käe all õppinud. Praegu ei tule klaverimängu küll tihti ette, aga kui tuleb, võib Triin end suisa tundideks muusika rüppe unustada. „Klaverimäng on üks mu meelistegevusi, millega kaotan alati ajataju. Võin võtta oma noodikogumiku ette ja mängida kõik noodid otsast lõpuni läbi. Ent kuna see mängimine on nii kaootiline, siis ega mul erilist taset ei ole. Klaverimänguga on nagu koeratreeninguga. Seda peab hoidma värskena, et hästi välja tuleks,“ leiab Triin.

Liikumine ja sportki on Triinule olulised. Talle meeldib käia jõusaalis, jooksmas, jalutamas. Nagu ta ise ütleb, on see aeg puhtalt iseendale. Triin kuulub ka kaitseliidu Põlva malevasse. Aktiivsem tegevus kaitseliidu ridades jääb küll lähiminevikku, kuid jõudumööda lööb ta nii malevakaaslaste kui ka naiskodukaitse ettevõtmistes praegugi kaasa, kui on näiteks tarvis korraldada mõnd tundi, teha riviõpet, pakkida varustust, tegelda naiskodukaitse väljaõppega või lüüa käed külge maleva patrullvõistluse „Must kotkas“ korraldamisel.

Saage tuttavaks, tema on Komm!

Kui paljud meist saavad öelda, et neil on maailma kõige toredam töö? Triin kinnitab särasilmi, et tema puhul see täpselt nii ongi. Tema truu seltsiline, kõige lähedasem kolleeg ja parim sõber on 1,5-aastane Saksa lambakoer Komm, Triinu jaoks A ja O. Mis võiks olla lahedam, kui teha meelepärast tööd oma kõige-kõigema semu seltsis kohas, kus nad tunnevad end ülimalt hästi – Lõuna-Eesti kaunis looduses.

Komm tuli Triinu juurde kahekuusena mullu aprillis ja asus kohe õppima. Teenistuskoer omandab oskused koostöös koerajuhiga, seejuures pole vahet, kas tegemist on politsei- või piirivalvekutsaga – õpe on sama. Baasasjad õpivad neljajalgsed korravalvurid selgeks Muraste koerte koolituskeskuses. Õigemini koolitatakse keskuses koerajuhte oma teenistuskoeri välja õpetama, mitte niivõrd loomi. Teenistuskoerte baasasjad on jälje ajamine nii linnas kui ka metsas; kuulekus (töösituatsioonid on väga erinevad ja koer peab kogu aeg koerajuhi sõna kuulama); esemete otsimine maa-alalt (koer peab suutma maa-alalt leida inimese lõhnaga esemeid).

Kutsud õpetatakse kas hammustavateks või mittehammustavateks koerteks. „Meil on võimalik õpetada koerale jõukasutust ja need, kes seda ei taha, saavad endale õpetada inimese otsimise koera. Need koerad ei hammusta, vaid markeerivad inimese leidmist haukudes,“ selgitab Triin. Tema Komm on mittehammustav koer. Lähikuudel ootab Kommi ees atesteerimine ja seejärel on ta valmis piirivalvekoer. Tema väljaõpetamine ja treenimine muidugi jätkub ja kestab kogu looma teenistusaja, mis sõltuvalt tema tervisest vältab 8–10 aastat.

Anu Villmann, pressiesindaja
Artikkel ilmus esmakordselt Politsei- ja Piirivalveameti ajakirjas Radar.