Karjääripööraja Carmen: sadamajuhist koerajuhiks
Endine sadamakapten Carmen Mühlbach tegi kaks aastat tagasi elu parima karjääripöörde, kui tuli tööle piirivalvuriks. Ja seal muutused ei lõppenud - Carmenist sai peagi koerajuht, kelle neljajalgseks kolleegiks on kaheksa kuu vanune belgia lambakoer Kapo.Tuleb välja, et niiske sammal on koertele lõhna leidmiseks suurepärane pinnas. Palju raskem on võtta lõhna üles kuumal suvepäeval, kui lõhnamolekulid on jõudnud hajuda. Öösel on sadanud ja mets on märg. Carmen ja tema töökaaslased saavad läbimärjaks, kuid õnneks saab vahepeal käia kordonis riideid vahetamas ja saapaid kuivatamas. Atesteerimisel on kaasas ka Carmeni enda koer Kapo – 8kuune belgia lambakoer, kes on juba näidanud metsaotsingutel teravat nina.
Carmen on töötanud piirivalvurina kaks aastat. Varasemalt pidas ta Luunja sadamas sadamakapteni ametit. Carmen töötas Emajõe peal reisilaevadel, hoidis silma peal sadama territooriumil, registreeris pabereid jms.
Piirivalvesse tegi Carmen karjääripöörde sõbra kutsel. Tal oli juba olemas siseveelaeva laevajuhi diplom ja merepääste koolituse kogemus ning tundus loogiline neid oskuseid Punamäe teenistuskohas ära kasutada.
Carmen, kui me viimati sinuga intervjuud tegime, siis oli eelmise aasta kevad ja sa olid Punamäe teenistuskohas piirivalvur. Kuidas sa Piusale sattusid ja kuidas sai sinust koerjuht?
Soov saada koerajuhiks oli mul juba tegelikult varem, aga ma ei uskunud, et see nii ruttu juhtub. Arvasin, et elan natuke sisse ja ehk viie aasta pärast hakkan koerajuhiks õppima, aga kõik läks väga kiiresti.
Olin enne PPAsse tööle tulemist abipolitseinik. Käisin abipolitseinikuna kaasas ühel metsaotsingul koos Tartu koertegrupiga. Otsisime metsas eksinud memmekest. Oli jaanuarikuu, õues oli porine ja rõve ilm. Tulin metsast üleni mudasena välja, aga teadsin sel hetkel, et tahan saada koerajuhiks. Ja memmekese leidsime ka üles!
Ühel hetkel hakati Tartusse uut koerjuhti otsima, aga ma ei võitnud seda konkurssi. Siis helistas mulle Piusa kordoni koertegrupi juht ja kutsus mind hoopis Piusale tööle. Mõtlesin, et kui ma nüüd ütlen ei, siis mul võib-olla ei tule enam seda võimalust ja nii ma siia tulingi koerajuhiks õppima.
Kas sa mäletad seda päeva, kui Kapot esimest korda nägid?
Olin eelmisel öösel nii närvis, et ei saanud üldse magada. Kapo tuli Leedu kennelist ja ma sain ta ise piltide ja videote põhjal välja valida. Kasvataja ütles, et Kapo on pesakonna kõige parem kutsikas.
Kapo oli kahekuune, kui ta minu juurde jõudis. Ta oli minu käe peal nagu väike pamp. Esimesel ööl mõtlesin, et minu koer küll mulle voodisse magama ei tule, vaid magab puuris, aga lõppes meil asi nii, et esimesed kolm kuud magas ta mul kaisus. Kuni ta enam voodisse ära ei mahtunud…
Kuidas Kapo oma nime sai?
Kenneli järgi oli Kapo nimi Kuno, aga see ei olnud minu lemmik. Istusin parasjagu kordoni seireruumis ja arutasin töökaaslastega, et mul tuleb järgmisel nädalal koer, kes on K-tähega pesakonnast, aga ma ei tea, mis talle nimeks panna. Põrgatasime nimesid ja siis keegi ütles – Kapo. Mõtlesin küll, et see ju tähendab Kaitsepolitseiametit, aga see on lahe nimi ja kellelgi teisel seda pole.
Millal te koos Kapoga kooliteed alustasite?
Trennis hakkasime käima juba nädal pärast Kapo saamist. Kutsika trennid algavadki kohe alguses. Käime Muraste teenistuskoerte koolis viis päeva kuus ja nii kaks aastat järjest. Kahe aastaga sirgub Kapost teenistuskoer ja järgmisel sügisel on meil atesteerimine. Siis on ta nö valmis politseikoer.
Mis on olnud Kapo kasvatamise ja treenimise juures sinu jaoks kõige raskem?
Kapo on väga hea iseloomuga koer, aga ta on natuke liiga sõbralik. Ta tahab kohe inimeste juurde joosta ja end selili visata. Ma pean teda õpetama, et iga inimese juurde ei ole vaja joosta, sest teenistuskoer puutub kokku ka inimestega, kes ei pruugi olla sõbralikud.
Kas koerajuhi amet on selline nagu sa endale ette kujutasid?
Jaa, on küll. Tegelen Kapoga 24/7 nagu väikse lapsega. Kui teistel kolleegidel lõppeb tööpäev kell 20 ära, siis minu tööpäev läheb edasi. Olen sellega juba harjunud, et koeraga ei ole vabu päevi. Aga olen selle ise valinud, et mina vastutan tema eest ja minu ülesandeks on tagada, et temast kasvaks hea teenistuskoer.
Kuidas Kapo sinu perega läbi saab?
Nad saavad hästi läbi. Eriti armastab Kapo lapsi. See oli üks esimene kord, kui viisin koera maale oma isa ja vanaema-vanaisa juurde. Isa hakkas õunapuid istutama ja siis nad seal istutasid koos – ühel pool kaevas isa auku ja teisel pool Kapo.
Milles on Kapo tugevused?
Kapo on jäljes väga tubli olnud. Meil on ka juba esimene töövõit olnud. Oli üks juhtum, kui piiri lähedalt metsas nähti valvekaamerast ühte meest, kes seal jalutas. Korrapidaja palus meil teda kontrollima minna. Sõitsime sinna, kust meest nähti, aga me ei leidnud teda üles. Korrapidaja palus, et ma paneksin koera jäljele. Ise veel muigasin, et ta on ju alles kutsikas, aga me proovisime, sest kaotada polnud midagi.
Ja meie suureks üllatuseks Kapo võttiski jälje üles ja leidis mehe üles. Ma olin ise nii rõõmus ja kilkasin, kui Kapo ta üles leidis. Kapo oli segaduses, et miks mina nii rõõmus olen. Leitud mees oli veelgi rohkem segaduses ja küsis, et mis haarangut me talle korraldame. Aga mehega oli kõik korras, ta jalutas niisama metsas. Sel hetkel, kui koer mehe üles leidis, tundsin üle pika aja jälle adrenaliini ja et ma teen õiget asja. Kapo sai kiituseks pärast head ja paremat süüa.
Ühel teisel väljakutsel aitas Kapo mul 8aastase lapsega kontakti saada. Reageerisime lähisuhtevägivalla kutsele. Ema oli oma last löönud, lapsel ei olnud tema juures sel hetkel turvaline ja soovisime viia teda turvakodusse. Laps pelgas meiega alguses kaasa tulla, aga kui ta sai Kapole pai teha ja teda sügada, siis see aitas lapse mõtted mujale viia. Olin lapsega turvakodus koos, kuni oli aeg magama minna.
Räägi natuke oma meeskonnast ka – kuidas te Piusa kordonis toimetate?
Piusa kordonis töötab meil päris palju inimesi – piirivalvurid, koerajuhid, teabeseire inimesed. Mina kuulun koertegruppi. Meil on kokku 14 teenistuskoera. Töötame kordonis vahetustega – üks nädal tööl ja üks nädal vaba. Tööl olles elame kordonis, kus meil on kõik eluks vajalik olemas – elu- ja puhkeruumid, köök, jõusaal, saun, koerte kennel jne.
Koertegrupis on meil väga hea sisekliima. Hoiame üksteist ja jagame muresid-rõõmusid. Katame koertegrupiga lõunapoolset piirilõiku ja teeme väga palju koostööd ka Tartu koertegrupiga. Jagame omavahel piirkondi ja oleme valves ka nii, et vajadusel katame Tartut. Noore koeraga peab ka linnas käima tööl, ei saa olla ainult metsade vahel, sest koer peab inimestega ja eri keskkondadega harjuma. Minu teenistuskoht on siin Piusas, aga kui on vaja minna näiteks Hiiumaale appi väljakutsele, siis pole küsimustki. Koerajuht peab olema valmis töötama üle Eesti.
Mina käin igapäevaselt koos kolleegidega ja koertega piiripatrullis. Täna hommikul aitasime koeri atesteerida, siis oli tund aega lõunapaus ja pärastlõunast kuni õhtul 20ni välja oleme patrullis.
Piirivalvuri tööks on jälgida, et ei oleks ebaseaduslikke piiriületusi, mis on natuke nagu detektiiviamet. Piirivalvur peab teadma, mis piiri ääres toimub ja peab oskama märgata looduses kõiki detaile. Sellele, mis loodusesse ei kuulu või on tavapärasest erinev, tuleb kohe osata tähelepanu pöörata. Peatame ka piiriäärsel alal autosid ja vaatame, kes ja miks meil liiguvad. Väga tihti inimesed ei tea, et piiri lähedal liikudes peavad olema dokumendid kaasas.
Otsime praegu piirivalvureid Mustvee ja Narva kordonitesse ning Kagu ja Narva piiripunktidesse. Kellele sa soovitaksid tulla piirile tööle?
Soovitaksin tulla piirile tööle neile, kes otsivad tööd, mis on päriselt oluline. See töö sobib inimestele, kes ei karda vastutust, tahavad tegutseda vaheldusrikkas keskkonnas ja tunnevad uhkust oma panuse üle riigi turvalisuse nimel. Lisaks annab töö piirivalvurina kindluse, tugeva meeskonna ja palju uusi kogemusi.
Piirivalvesse sobib see, kes on kohusetundlik ja aus, sest töö on suuresti seotud meie riigi julgeolekuga. Piiril liikudes tuleb osata olla täpne ja tähelepanelik, oluline on märgata väikeseid muutusi ja detaile. Piirivalvur ei tööta kunagi üksinda, vaid tugineb tiimile ja sellepärast on hea, kui oled meeskonnamängija. Füüsiliselt tuleb olla valmis igast mäest ja soost üle ronima, sest ebaseaduslikult piiri ületanud illegaal tuleb tabada kiirelt.
Soovitan julgelt kandideerida ka siis, kui puudub varasem kogemus, aga piirivalvuri töö kõnetab, sest sind võib oodata ees elu parim karjääripööre!
PÖÖRA KARJÄÄR PIIRILE
Kandideeri piirivalvuriks kuni 14. novembrini:
Mustvee kordonisse
Narva kordonisse
Kagu piiripunkti
Narva piiripunkti
Kandideeri piirivalvuriks kuni 14. novembrini:
Mustvee kordonisse
Narva kordonisse
Kagu piiripunkti
Narva piiripunkti