Raksi lugu: Reklaamiagentuurist kiirreageerijaks
Kiirreageerijad on igapäevaseks lisaabiks patrullidele ning lahendavad ühtehoidva meeskonnana keerulisi ja ohtlikke väljakutseid. Tööpäev võib tuua ootamatusi, ülesannete ampluaa on lai ning rutiinist on asi kaugel. Need on ühed põhjustest, miks reklaamiagentuuris töötanud Raksist kiirreageerija sai – et olla sündmuste keskel ning ärimehena tulu teenimisel asemel eesti rahvast teenida.
Raksil on taskus turunduse diplom ning pärast õpinguid jätkas mees reklaamiagentuuris erialasel tööl. Pärast nelja aastat mugavat ja vaikset kontoritööd tundis ta aga, et soovib muutust ning tegi karjääripöörde. Ta otsustas kandideerida politseisse, läbis vastava väljaõppe Sisekaitseakadeemias ning alustas patrullpolitseinikuna. Kiirreageerijana on Raks töötanud 9 aastat, sellest üle aasta grupijuhina.
Raks, milline on kiirreageerija töö ja Sinu roll grupijuhina?
Kiirreageerija töö on alati olemas olla. Kui on vaja, tuleb iga kell kohale tulla. Tööülesandeid on väga erinevaid – lahendame ohtlikke, erivõimekust vajavaid olukordi. Oluline on kiire reageerimine ja meil on see võimekus olemas. Käime ka patrullis ning oluline osa tööst on treening.
Grupijuhina hoolitsen selle eest, et oleksime valmis igal ajal reageerima – meeskond ja varustus oleksid olemas. Kui tuleb väljakutse, otsustan, kas ja millise plaaniga mehed sündmusele saata. Töönädalatel on telefon 24/7 töös.
Planeerin meeskonna tööd: millal ja missuguseid treeninguid teeme, milliseid tööülesandeid
täidame ja palju muud. Suur hulk ülesandeid tuleb sisse ad hoc (lad. k. vastavalt sündmusele või
vajadusele - toim.) – siis peame treeningu või muu tegevuse katkestama ja reageerima. Ette planeerime sellised operatsioone, mis toimuvad nt koostöös kriminaalpolitseiga.
Tundsin, et reklaamitöö ja kogu see maailm on rahulik ja mugav. Kuklas oli tunne, et kuskil toimub päris elu. Olin kuulnud mõningaid lugusid politseitööst ja need kõnetasid mind.
„See oli nii uudne ja teistsugune maailm võrreldes sellega, millega harjunud olin. Kordagi ei kahelnud oma otsuses.“
Enam ei ole see, et teeniks ärimehena tulu, vaid teenin eesti rahvast. Inimesed magavad öösel, aga ei teagi, mis vahepeal toimub. Mina olen nende sündmuse keskel. Mulle meeldis ka see mõte, et Eesti riik panustab minusse – ta on valmis kulutama aega ja ressurssi, et ma selle töö selgeks saaksin.
Kui keegi mõtleb ka sellist karjääripööret teha, siis mis on Sinu arvates kõige olulisem läbi mõelda või millega arvestada sellise otsuse tegemisel?
Oluline on endale töö iseloom selgeks teha ja läbi mõelda, kui palju oled valmis pingutama. Eriala selgeks saamine nõuab ka tööd iseendaga. N-ö tänavalt tulijale on politseitöö täiesti
teistsugune.
Milline inimene sobib Sinu meelest kiirreageerijaks? Kas on mingeid oskusi või teadmisi, mis võivad kandideerimisel kasuks olla?
Kiirreageerija on meeskonnamängija, sõbralik ja arvestav. Peab olema selline inimene, kes ei solvu ja saab aru, miks me midagi teeme. Oluline on avatud mõtteviis ja lahenduste nägemine. Vahel võivad sündmused kesta väga kaua ning sellises olukorras on vaja positiivset meeskonnavaimu. Hea füüsis on oluline ja peab arvestama, et tööpäevad võivad olla täiesti kaootilised. Aga kõige tähtsam on mõtteviis.
Milline Sinu isikuomadus või varasem kogemus oli Sinu arvates kõige olulisem, tänu millele Sind kiirreageerijaks valiti?
Rahu – võtsin kogu asja rahulikult. Ei ole mõtet närvi minna või muretseda. Andsin kandideerimisel endast parima ja pingutasin kõvasti, sest tahtsin väga kiirreageerijaks saada. Katsetel osalemisel tundsin, et ma olen midagi saavutanud ja olin juba siis endaga rahul.
Mida kujutasid ette teisiti? Kas midagi üllatas?
Sain teada, et meeskond on ääretult kokkuhoidev. Alguses olid kõik väga tõsised, kuid tegelikult oleme väga ühtehoidvad. Õppisin meie meeskonnaliikmete, nende teadmiste ja oskuste kohta. Need on väga erilised ja spetsiifilised, nii tööalaselt kui varasema tausta poolest - kes on tegelenud näiteks maadlusega, kes videotöötlusega. Kõik see on väga huvitav.
Mis on esimene põnevam tööülesanne, mis Sulle meenub?
Reageerisime ükskord, kui karu oli linnas. Olime liiniks karu ja elumajade vahel – tõmbasime piiri, kust kohast karu ei tohtinud üle tulla ning seisime ette. Karu oli vahepeal väga ligidal, ma isegi kuulsin teda, aga ta ei tulnud. Arvan, et politseinike sagimine ajas ta linnapiirilt ära. Kõik lõppes hästi - inimesed jäid terveks, karu jäi terveks, meie jäime terveks.
Aga üldiselt lähevad korda kõik need sündmused, mis on seotud laste ja naistega, näen sellised sündmuseid päris palju. Siis on hea tunne, kui sündmuse lahendamisel jõuad sellisesse faasi, kui oht taandub ja probleemid lahenevad. See on hea tunne, kui kõik laabub.
Aga üldiselt lähevad korda kõik need sündmused, mis on seotud laste ja naistega, näen sellised sündmuseid päris palju. Siis on hea tunne, kui sündmuse lahendamisel jõuad sellisesse faasi, kui oht taandub ja probleemid lahenevad. See on hea tunne, kui kõik laabub.
Kui tundsid endas ära kiirreageerija, siis saada CV enne 25. märtsi: