Pinnaltpäästja Fred: inimese päästmise tunne on väga eriline
Politsei- ja Piirivalveameti lennusalgas töötab seitse pinnaltpäästjat, kelle tööks on päästa nii merehätta sattunud kui ka metsa eksinud inimesi. Pinnaltpäästjad otsivad oma meeskonda uut liiget, kes tunneks end nagu kala vees. „Kui merel midagi juhtub, siis see ei juhtu tavaliselt ilusa ilmaga. Ka Läänemeres võivad olla lained päris suured. Me peame minema vette ka -20 kraadi ja tuisuga. Natuke külm on, aga pärast saab sauna minna,“ räägib pinnaltpäästja Fred Karu.Pinnaltpäästja aitab inimesi otsida ja päästa. Kui oleme kopterimeeskonnaga hätta sattunud inimese näiteks metsast või merest üles leidnud, siis pinnaltpäästja laskub vintsiga alla ja aitab inimese üles tuua. Kasutame selleks erinevaid päästevahendeid sõltuvalt olukorrast ja ilmast. Esmane päästevahend on merest päästmise silmus, mis pannakse inimesele ümber. Veel on meil vahenditeks spetsiaalne päästesärk, mis pannakse inimesele selga, päästekorv ja -raam.
Anname päästetud inimestele ka esmaabi. Kõik meie päästjad on läbinud meditsiinikoolituse. Lisaks otsingu- ja päästetöödele teeme ka ambulantslende ehk transpordime inimesi haiglate vahel. Teeme koostööd ka teiste PPA üksustega – piirivalvuritega, eriüksustega. Palju koostööd teeme Mereväega.
Kes on veel lisaks sinule kopteris?
Koos minuga istub taga vintsioperaator. Tema laseb mind vintsiga alla, kontrollib üle kinnitused ja minu rakmed ehk tagab ohutuse. Ees istuvad kopteri kapten ja teine piloot.
Kuidas sa lennusalka jõudsid?
Tegelesin ujumisspordiga (Fred on ujumises mitmekordne Eesti noorte-, juunioride- ja täiskasvanute MV medaliomanik). Nägin töökuulutust, kandideerisin ja jäingi siia.
Millised on pinnaltpäästja vajalikud oskused?
Pinnaltpäästja peab olema võimeline töötama vees ja meres. Veeoskused ongi kõige olulisemad. Otsime inimest, kes tunneb end vees hästi ja on heas füüsilises vormis. Tähtis on oskus jääda pingelises olukorras rahulikuks. Kui merel midagi juhtub, siis see ei juhtu tavaliselt ilusa ilmaga. Ka Läänemeres võivad olla lained päris suured. Pigem on tingimused keerulised ja nendega tuleb hakkama saada. Seda oskust me treenime.
Me peame minema vette ka -20 kraadi ja tuisuga. Natuke külm on, aga pärast saab sauna minna. Samas peab pinnaltpäästja teadma oma füüsiliste võimete piire. Iga ilmaga ei tasu lainetega võidelda.
Kui ma ei ole käinud ujumiskoolis, aga ise arvan, et olen päris hea ujuja, siis kas ma võiksin pinnaltpäästja kohale kandideerida?
Jah, ikka. Ei pea olema ujumisspordiga tegelenud. Maailmarekordeid basseinis ujuma ei pea. Kõige tähtsam on see, et tuleb end tunda vees mugavalt ja liikuda ökonoomselt. Ei pea ujuma kiiresti. Õnneks kopter viib ju kohale. Kui vesi läheb kurku, siis ei tasu minna paanikasse. Kiirust saab alati treenida. Tunnetust pigem mitte. Kui on vee hirm, siis seda on raske välja treenida.
Kas treening on osa pinnaltpäästja tööst?
Meie töö ongi enamuses osas treening. Lennud on ka enamuses osas treeninglennud. Reaalseid pääste- ja otsingujuhtumeid on ühes aastas ca 4-5 tükki. Tavalised tööpäevad on meil treeningud. Kas käime meres, metsas, laevade, saarte või laidude peal. Treenime ka basseinis ja jõusaalis.
Milline on teie töögraafik?
Üks vahetus on 24h pikk, millest 12h oleme kohapeal. Alustame kell 9 ja lõpetame kell 21. Kui on öövalve, siis peame saama kopteri rattad 1 tunni jooksul õhku. Neid öiseid kutseid ikka tuleb. Sageli just haiglate vahelisi lende. Saarte pealt ja kaugematest Eesti otstest oleme toonud öösiti Tallinnasse haiglatesse enneaegselt sündinud lapsi. Nemad kipuvad just öösiti sündima.
Kui sa mõtled tagasi 5 aasta peale, kui tulid lennusalka tööle, siis kas sinu ootused tööle ja tegelikkus langesid kokku?
Mul oli tegelikult päris hea ettekujutus sellest tööst. Ma olen väga rahul ja mulle väga meeldib siin. Kõige suurem üllatus oli minu jaoks see, et mul tekkis alguses kopteris merehaigus. Kohe esimesel lennul, kui kopter sai rattad õhku, hakkas mul kõhus keerama. Siis mõtlesin küll, et kas see töö on mulle.
Esimesel meretreeningul olime söönud enne vette minekut suure kringli ära – ühel kolleegil täitus tööl 10 aastat – ja see kringel tuli mul kõik välja, kui jõudsin vintsiga vette. Õnneks läks merehaigus aja jooksul üle.
Millised on olnud kõige ekstreemsemad seigad sinu töös?
Minu kõige esimene vintsimine oli kõige ekstreemsem. Mul oli veel väljaõppe periood. Metsas oli üks mees kaduma läinud. Tal olid taju häired ja oli oht, et ta ei leia teed koju tagasi. Oli november ja väljas oli 0 kraadi. Mehel oli seljas ainult T-särk ja ta oli mitu tundi kadunud olnud. Lendasime kopteriga kohale ja leidsime ta soojuskaameraga üles. Juhatasime patrullid metsa eksinu juurde, aga ta oli paksus võsas kinni. Mees oli juba alajahtunud ega liigutanud enam.
Otsustasime ta kiiresti kopterisse vintsida ja haiglasse viia. Kopter ei saanud väga madalale minna, sest puud olid kõrged. Oli pime ja läbi võsa vintsimine oli päris keeruline. Tulin raksudes alla. Saime mehe kenasti üles, mina tulin üles tagasi läbi puude ragina. Meeskond tegi väga head tööd ja pärast oli hea tunne, et saime hakkama. See lugu jäi mulle kindlasti meelde. Inimese päästmise tunne on väga eriline.
Kusjuures tol päeval oli tuulevaikne ilm ja sellise ilmaga on kõige raskem vintsida, sest kopter peab tekitama ise jõu, mille abil õhus püsida ning kogu tuul tuleb otse pinnaltpäästja peale. Tuulise ilmaga on palju lihtsam tööd teha, sest siis saab kopter end vastu tuult sättida.
Mis sulle oma töö juures kõige rohkem meeldib?
Mõnus rütm. Meil on hea tasakaal rahulikkuse ja action`i vahel. Kui oleks kogu aeg andmine ja kogu aeg peaks lendama, siis see on väga kurnav. Öised väljakutsed ja vintsimised on väga kurnavad. Magamata ööd annavad veel mitu päeva tunda. Õnneks meil on ka palju rahulikku aega, kus saab trenni teha ja puhata.
Tahad olla pinnaltpäästja nagu Fred?
Saada oma CV 3. aprilliks!
https://talendipank.ee/toopakkumine/LoYCCS-109