Nooruslik raudvara piirivalves

Hindsa küla lõbusate käänakutega vana kivitee lookleb mööda värskelt renoveeritud Luhamaa külamajast ja kõrgel künkal uhkeldavast Pühavaimu kirikust, kuni jõuab mustjaspruuni laudisega kaetud hoonekompleksini. Õuel seisvad tuhmrohelised patrullautod ja mõni sama karva ATV reedavad, et see on Kagu-Eesti piirivalve üks pesitsuspaikadest ning küllap pole siis ka Eesti ja Venemaa piir sellest punktist enam kuigi kaugel.

Õuel pole ühtki inimhinge ning kogu vaatepilt paistakski liikumatu nagu postkaardil, kui piirivalvehoone suuri aknaid varjavad rulood ühtäkki kergelt kiikuma ei hakkaks. Näis, et saabujaid on märgatud. Maja lävepakul seistes kostab seestpoolt reipalt lähenevaid samme, kuni uksepakule saabub rohevormis naerusuine mees, kohvikruus pöidla otsa kinnitatud ja silmad prilliklaaside tagant ootusärevalt helkimas.

Mina: „Tere, otsin Ülarit!“

Tema: „Tere, aga mina olengi Ülar!“

Sirutan tervituseks käe, mispeale lähevad Ülari silmad suureks ja käsi liigub tõrksalt küljele. „Ei, niimoodi küll ei saa! Üle lävepaku ei tohi tervitada!“ jagab mees ebausku ning hüppab pika sammuga koridori, et viisakusprotseduurid kõigile nõuetele vastavalt läbi viia.

Kolm piirivalvurit ja koer

Päev on jõudnud täpselt sinnamaale, et Ülari kõhtu on jõudnud kordonikoka küpsetatud maitsev hommikusöök – taldrikutäis omletti singi ja juustuga. „Selline korralik mehine hommikusöök,“ nagu Ülar ise ütleb. Ees ootab 12-tunnine päev piiripatrullis, kus rooli keerava Ülari kõrval on samas autos kaks piirivalvurit ja pealekauba ka teenistuskoer. Öine vahetus jättis neile sõna, et õnneks ei ole viimase tosina tunni vältel miskit ärevamat piiril juhtunud. Sellest hoolimata on praegu piirivalvurite valmisolek püsivalt tavapärasest kõrgemal tasemel. Nii näiteks võetakse juba mõnda aega patrulli kaasa ka tugirelvad. „Töö on tõesti pingelisem. Meil on kriisiaegsed ülesanded, jälgime piiril toimuvat teravamalt ja oleme piirivalve nähtavust siin-seal oluliselt suurendanud,“ kirjeldab Ülar piirivalve argipäeva.

Setomaa metsades ja soodes patrullimise kõrval pööratakse palju rõhku ka sellele, et Eestisse saabujatele oleks kohalik piirivalvur näha juba vahetsoonis ehk sel teelõigul, kus Venemaa piiripunktist väljunud inimene suundub Kagu-Eesti piiripunkti passikontrolli. „Alles hiljuti uurisime mitmelt Ukraina perelt, kuidas on nende logistika korraldatud. Vahepeal tundus, et vabatahtlike organisatsioonid aitavad neil ühest punktist teise liikuda. Nüüd saime aga info, et kuigi bussid on piiripunkti vastu tellitud, tuleb neil sõit siiski omast taskust tasuda: keskmiselt 400–450 eurot maksab üks ots Eestist Ukrainasse. See on piirivalvele oluline infokild, kuhu, kuidas ja mis tingimustel inimesed üle piiri liiguvad.“

Ohtlikud olukorrad

Ajad on rahutud ja Venemaa käitumist arvestades tuleb õigupoolest kõigeks valmis olla. Üle 28 aasta piirivalvuri vormi kandnud Ülarile ei ole praegune olukord sugugi karjääri tippmark, sest kriitilisemaid aegu on tema elu ajateljel olnud nende aastakümnete vältel teisigi.

Aastal 1994, mil Ülar piirivalvega liitus, ei läinud palju aega, kui piirivalvuriteni jõudsid kõlakad OMONi võimalikust ründest. „Jutud käisid, et Vene poolel hakkas OMON möllama ja ilmselt ei lähe kaua, kui nad ka Eesti poolele pressivad. Kui muidu anti meile igapäevatööks pihku väike relv, siis ühtäkki saadeti kõigile tugirelvad ja öeldi, et olge nüüd valmis. Siis mõtlesin küll oma poisikese peaga, et mida kuradit ma sellise ameti valisin, kui nii lihtsalt võibki surma saada. Õnneks rahunes olukord peagi maha ja midagi hullemat siiski ei juhtunud.“

Kord oli juhus, kus saatus või soodne tähtede seis otsustas Ülarit säästa tõenäolisest tulevahetusest, mis võinuks lõppeda väga traagiliselt. Nimelt oli Ülar öises patrullis, kus talle oli antud käsk valvata piiripunktist vasakule jäävat piiriala. Öö oli pealtnäha rahulik, kuni hommiku saabudes tuli kohalik talunik jutuga, et piiripunktist paremale poole jäänud talumaja õuel lumel on kahtlased jäljed. Oli näha, et midagi üsna rasket on tassitud ja seda ikka ebaseaduslikult üle piiri. Et jäljed viisid Venemaale, jätkasid nende ajamist sealsed piirivalvurid. Ei möödunud palju aega, kui venelane valgustas, et lumele jäetud tallamustrit pidi liikumine päädis tulevahetusega. Nimelt osutusid piirikurjategijad salakaubavedajateks, kel lastiks kastide kaupa TT-püstoleid, mida nad niisama lihtsalt piirivalvuritele loovutada ei tahtnud. „Ma ei tea, kui tõsiselt keegi viga sai, aga tol hetkel mõtlesin küll, et mul vedas. Vedas sellega, et käsk, mis oli toona rangelt täitmiseks, suunas mind tööle piiripunktist vasemale poole. Kui oleksime patrullinud ka teisel pool ning keset ööd kahtlast piiriülest tegevust või jälgi märganud, võinuksime ise tulevahetusse sattuda. See ei oleks hästi lõppenud. Meil polnud siis ju ei kuuliveste ega midagi,“ meenutab Ülar.

Piirivalvuriks juhuse läbi

Millal oma elu piirivalvetööle pühendanud mees sai aru, et Eesti kaitsmisest saab tema elukutse, ei oska ta tagantjärele enam öelda. Küll mäletab ta aga hästi, et selle missiooniga töö juurde ei toonud teda sugugi mõni idülliline muinaslugu sellest, kuidas väike poiss riiki ja oma rahvast teenida igatses. „Tegelikult tahtsin jääda üleajateenijaks, aga vaba kohta ei olnud ja mind jäeti reservi. Kohe kõrval oli piirivalveosakond. Koputasin siis uksele ja uurisin, ega neil tööd pakkuda ole. Juhtus nii, et neil oli vägagi piirivalvureid vaja, ja nii alustasingi 1994. aasta mais tööd Misso kordonis.“

Misso kordon oli toona kagu kandi piirivalvekeskus, millele allusid nii Luhamaa kui ka Murati piiripunkt. Ühtekokku oli Misso kordoni hingekirjas umbes 70 inimest, kelle seas olid nii ajateenijad, kutselised kui ka „kopamehed“. Niisugust kelmikat hüüdnime said piirivalves kanda kõik need, kes olid asunud ametisse väljastpoolt jõustruktuure.

„Tookord ei teadnud keegi ette, mis ülesanne antakse. Meid võidi suunata piiripunkti dokumente kontrollima, rohepiirile patrulli või siis näiteks Misso kordonimajja korrapidamisteenistusse. Vaheldusrikkust oli rohkem kui nüüd ja rutiin ei saanud nii kergelt ligi hiilida. Praegu on iga piirivalve tööliin läinud niivõrd spetsiifiliseks. Dokumendikontroll nõuab oma alal ekspertteadmisi, täiesti teist kvalifikatsiooni ja taktikate teadmist on vaja rohepiiri valvamisel ja nõnda edasi. Ausõna, kui mind panna täna piiripunkti tööle, siis tunnistan, et jääksin ilmselt hätta. Erinevad tööliinid nõuavad siiski tugevaid erialateadmisi,“ põhjendab Ülar.

Kuulad ja vaatad

Aastal 2007 avati Luhamaal tuttuus kordonihoone, mis paiknes võrreldes Misso majaga välispiirile oluliselt lähemal. Misso kordoni piirivalvurid koliti ümber Luhamaale ning seal töötab staažikas piirivalvur Ülar tänini. „Kuigi olen pisut ka piiripunktis töötanud, siis keegi kuskil kunagi otsustas, et mina võiksin rohepiirile patrullima jääda. Nii on see jäänudki. Eks ma olengi pigem mees, kellele meeldib lauatagusest tööst enam see, kui saab mööda metsa käia, jälgi lugeda ja pätte taga ajada,“ on ta rahul.

"Eks ma olengi pigem mees, kellele meeldib lauatagusest tööst enam see, kui saab mööda metsa käia, jälgi lugeda ja pätte taga ajada."

Tõsi, üks keskmine tööpäev piirivalves on kõike muud kui seiklusfilmilik pättide tagaajamine. „Piirivalvur peab olema kannatlik, hea rutiinitaluvusega. Meie töös on meeletult palju rutiini. Jah, see ei kõla hästi, aga suur osa tööst on kuulamine, vaatamine, jälgimine. Näiteks kui öösel piiripatrullis oleme, ei kasuta ma enamasti taskulampi. Tahan, et silm harjuks pimeduses ja orienteeruksin ka pimedamas metsas. Rõhk on seejuures hoopis kuulamisel. Seda, et puud kahisevad, eristab kõrv juba iseenesest ja pingutuseta. Mistahes muudele helidele on kõrv aga terav. Kui kaugelt kostab koera haugatus, püüan aru saada, kas see oli juhuslik või ähvardav. Säärase info hankimisest sõltub piirivalvetöös palju. Muudkui kuulatad ja ringi käies aina vaatad ringi ning otsid jälgi. Võib olla, et tükk aega mitte midagi ei avasta, ja kui siis juhtuma hakkab, vot siis tuleb korraga uksest ja aknast.“

Reetlik mängukaru

Piiril ei käi elu aga ainult öösiti ja nii võib ka päise päeva ajal tähelepanematu piirivalvuri nina eest mõni piiririkkuja läbi lipsata. Nii jutustab Ülar loo tollest ajast, mil Eesti ei olnud veel Schengeni viisaruumiga liitunud ning valve all oli idapiiri kõrval ka Eesti lõunapiir Lätiga. „Olime ühe ajateenijaga parasjagu patrullis, kui meile kaks vanameest piki teed vastu lonkisid. Kuna meie töö olulisim relv on info, tuleb kohalikega võimalikult palju suhelda. Nii läksimegi vastutulijate jutule. Üks puristas ilusasti võro keeles rääkida, teine oli aga tükk aega vait. Kui siis lõpuks suu avas, purssis samuti võro keelt, aga sõnade lõpud olid ikka nii mööda, kui üldse saab.“

See äratas Ülaris kohe kahtlust. Nimelt teadis ta lähistel üht kohta, kust nii mõnigi tihtilugu ebaseaduslikult Eesti-Läti piiri ületas. Kohta kontrollides ei olnud kahtluse kübetki: saapamuster vastas üks ühele vanameeste jalavarjudele. Peagi tunnistasid ka vanamehed ise, et on Läti kodanikud, kes olid keelatud kohas piiri ületanud.

Ülari sõnul ei pea piirivalvur ise olema tingimata kohalik, veel vähem valdama võro keelt. Küll peaks piirivalvur võimalikult hästi tundma kohalikku elu: kes ja kus elab, kellega läbi käib, mis autoga sõidab ja nõnda edasi. Paljud piirijuhtumid saavad lahenduse tänu infole, mille abil saab ühe pusletüki teisega kokku ajada. Info kogumine on aga omaette kunst, sest taktitundetult külaelanike eraelulistel teemadel ristküsitlust teha ei ole ühegi professionaalse piirivalvuri tööstiil. Nii kirjeldab Ülar, kuidas nad värskendasid mõni aeg tagasi oma teadmisi kohalikest elanikest. Muuhulgas oli tarvis teada uute elanike vanust. Kuidas seda aga delikaatselt uurida, ilma et keegi solvunult piirivalvureid pikalt ei saadaks? Kogenud piirivalvur Ülar tegi proovi, kõnetades õuele tulnud talumaja peremeest.

Piirivalvur: „Sa niimoodi üksinda kodus, oled pensionär?“

Peremees: „Mina jah, aga naine on mul tööl.“

Piirivalvur: „Sul siis õige noor naine, käib tööl.“

Peremees: „Ah, mis ta ikka noor. Juba 67 aastat. Minust kõigest 3 aastat noorem.“

Ei läinud minutitki, kui vajaminev info oli olemas, ilma et tahumatult kellegi sünniaega peaks pärima. Kõrvalistele võib tunduda, mida küll piirivalvur oma töös sääraste andmetega pihta hakkab. Elu näitab aga, et mida paremini tuntakse ja teatakse kohalikke, seda paremini saadakse nende endi ja sellega ühes kogu piiriala turvalisust kaitsta. „Kui keegi sõidab tundmatu autoga piirilähedasel alal ja väidab, et läheb Jaanile külla, siis teab piirivalvur, kas sealkandis üldse mõnd Jaani elab või mitte. Enamasti teame sedagi, millal siinsed suvitajad linna tagasi lähevad ja mis perioodil osa talumaju tühjana seisab või on sootuks maha jäetud. Kohalikele sobib see hästi, sest kui neid endid pikemalt kohapeal ei ole, saavad vähemasti kindlad olla, et piirivalve hoiab nende varal silma peal.“

Ette on tulnud ka juhtumeid, kus mõnest majapidamisest, kus ei tohiks kedagi olla, avastatakse ebaseaduslikult piiri ületanud illegaale. „Esmalt leidsime piiri lähedalt mängukaru, ja kui siis infot edasi korjasime, kuidas see ometi sinna saada võis, jõudsime lagunenud majani, mille seinte vahelt üks Vietnami pere varju otsis. Metsast leitud mängukaru kuulus pere kõige pisemale.“

Kellapealt kohal

Kui ajaratas paarkümmend aastat tagasi keerata, oli piirivalvel vähe edulugusid jutustada. Küllap kuritegevust oli, aga vahendeid selle avastamiseks lihtsalt nappis. „Tänapäeval ei ole varustuse kohta ühtki paha sõna öelda. Meil on nüüdisaegsed vaatlusseadmed, rääkimata termokaameratest ja muust tehnikast. Toona, kui Vene piirivalvega veel üht ja sama patrullteed pidi käisime, anti kaasa relv ja patrullkotike. Sinna sisse mahtusid piirikaardid, pliiats, kustukumm, kile, joonlaud, kompass, kinnipidamise käeketid, niidirullid, nuga, valge paber, saatja, varuaku, toimkonna käsk ning hiljem lisandus ka raketipüstol,“ loetleb Ülar kogu koti sisu ette toonaselt teenistuslehelt, mis tal seniajani alles on hoitud.

„Ja mis peamine – kell! See oli üks olulisimaid asju. Pidime kellapealt ühe või teise piiriposti juures kohal olema. Ilmselt kardeti, et äkki muidu looderdame. Kui siis revideerijad tulid ja meid kellapealt nõutud piiriposti kõrval seismas ei olnud, tuli suur pahandus. Jälgisime siis kella rohkem kui piiri. Ega õigupoolest tööd keegi saanudki nii teha, sest pilk ei olnud piiril, vaid seikles alatasa seieritel,“ muigab Ülar.

Pöördeline hetk

Olukorda raskendas seegi, et piir oli tähistamata ja puhastamata. „Mida seal ikka avastada, kui kõndisime kõrvuni heinas, nii et ainult müts paistis. Kõik oli paksult loomajälgi täis ning mõnd inimese jälge sealt eristada olnuks ilmvõimatu. Ragistasime läbi võsa ja mõne piiririkkuja jälgi ajasime taga lausa vööni ulatuvas mudas. Piirivalvurite töö hulka kuulus siis ka heina kasvanud piiriala niitmine. Muuhulgas ehitasime endale ise patrullrada ja piiririba. Ega valvamiseks väga aega jäänudki,“ meenutab ta.

Piirivalvurid kahtlevad, kas riigijuhid muidu märganukski nii kasinat piiriolukorda, kui 2014. aastal poleks piirialal Eesti poolelt röövitud kaitsepolitseinik Eston Kohverit. „Muidugi oli see kahetsusväärne juhtum, piiri valvamise vaatest aga pöördeline hetk, sest nii raske piiriülene kuritegu pani lõpuks asjad liikuma: piir sai tähistatud ja puhastatud ning peagi ehitatakse välja nüüdisaegne seiresüsteemidega piiritaristu.“

Muutunud pole üksnes see, kuidas Eesti ja Venemaa vaheline piir välja näeb. Muutunud on seegi, kuidas üle aia naabrid professionaalsel tasandil läbi käivad. „90ndatel saime Vene piirivalvuritega sõbralikult läbi. Kuna patrullisime ühel-samal metsateel, siis istusime kohtudes ikka maha, jagasime infot, tegime suitsu. Hiljem, kui kumbki juba piki oma patrullteed käis, kaasnes üksteisest möödumisega viisakas tervitus, andmaks märku, et ametikaaslast on märgatud. Nüüd, mil Venemaa alustas Ukrainas sõda ning olukord on väga terav, ei tee me üldjuhul Vene piirivalvepatrulli silmates mitte midagi. Praegu oleks mistahes sunnitud viisakus lihtsalt silmakirjalik,“ muutub Ülar veidi nõutuks ja mõtlikuks.

Hirm looduse ees

Et kogemusi ja teadmisi on Ülaril kuhjaga, ei pea ta paljuks neid aeg-ajalt ka noortega jagada. Nii on mees vajaduse korral noortele piirivalvuritele praktikajuhendaja. Enamiku noorte kohta, kellest on sirgumas piirivalve tulevikutegijad, jagub Ülaril vaid kiidusõnu. Ent on ka erandeid, kes suhtuvad piirivalvuri võrdlemisi aatelisse ametisse kui pinnapealsesse palgatöösse või näiteks kardavad pimedat metsa ja seal pesitsevaid metsloomi. „Tõsi, mõni noor kardab pimedust või ka metsloomi ikka väga. Kord tuli üks nooruk öises jalgsipatrullis mulle aina lähemale. Lõpuks tunnistas, et tal on veidi kõhe olla. Termokaamerast silmasin siis põtra, mispeale tundis teekaaslane kohe suurt muret, ega põder talle ometi liiga lähedal ole. Rahustasin teda, et põder on päris kaugel ja ega ta selliselt distantsilt niisama kellelegi kallale karga,“ muigab Ülar, kes on piirivalvurina oma silmaga lähemalt ja kaugemalt näinud kõiki siinseid metsaelanikke.

Ülari enda esimene kohtumine piiriäärse metsloomaga oli aga kõike muud kui hirmus. „Töötasin siis Misso kordonis, kui kohalikus metsas lasid jahimehed eksituse tõttu ühe karuema maha. Kolm karupoega, kes temast maha jäid, plaaniti saata Siberisse, kus vastav inimene neil suuremaks kasvada aitaks ja siis loodusesse tagasi saadaks. Et karupojad Eestist Venemaale pääseks, tuli neil läbi piiripunkti ametlikult piir ületada. Kuna karupoegade kiire üle piiri saatmine takerdus bürokraatiasse, pidid mõmmikud veidikeseks ajaks meie juurde ootele jääma. Mõmmikud hulkusid piiripunkti alal ringi, kohalikud tõid neile piima ja süüa. Üks karupoeg ronis mulle koguni sülle, mispeale naersin, et praegu on tore küll, aga aasta pärast seda karukest enam sülle võtta küll ei tahaks,“ kirjeldab Ülar oma esimest ja ka lähimat kohtumist metsloomaga.

Iga kohtumine metsloomadega pole mõistagi nii meeldiv olnud. Nii meenutab Ülar, kuidas ta aegu tagasi öises metsas patrullis. Kuna taskulambid said siis umbes tunniga otsa, aga patrullida oli vaja kümneid kilomeetreid, otsustas Ülar taskulambi akut säästa ning esiti piki pimedat metsa omal käel orienteeruda. Äkki kostis kõva ragin. Ülari peos olnud taskulamp süttis ja endalegi üllatuseks nägi ta, et piirivalvureid ümbritses metssigade kari, ühed ohtlikemad loomad, kes võivad lähidistantsilt oma vaenlase korralikult ära pulstida. Tundus, et ootamatu kohting päädis unest äratatud metsseakarjale piirivalvuritest suuremagi ehmatusega – sõrgadele anti tuld ja säärte välkudes sööstsid sead teisele poole piiri.

„Ega piirivalvuritele eraldi õpetata, kuidas ühe või teise metsloomaga kohtudes käituda. Seda jagame siin omakeskis ja omast kogemusest. Kui muud teha ei oska, siis on alati targem jääda rahulikuks ja vaikselt taganeda.“

Tegevus hoiab toonuses

Kuidas hoiab Ülar end toonuses nii, et pikk aeg samal ametipostil ei ole teda mõne uue väljakutse järele ihalema pannud? „Igav hakkab neil, kes lasevad igavusel tekkida,“ on tema vastus. „Ma olen kõik see aeg olnud küll Setomaal piirivalvur, aga kui inimene ise tahab, saab ta oma tööle alati teistmoodi vaadet ja vürtsi juurde anda. Patrulli võib minna olenevalt hooajast auto, ATV, UTV, saani või suuskadega. Lisaks olen läbinud meditsiinilise väljaõppe, alarmsõiduki koolituse, teinud endale selgeks selle, kuidas varjupaigataotlusi menetleda. Et mu elukaaslane räägib puhtalt nii eesti kui ka vene keelt, siis suhtlemegi kodus teinekord minu palvel vene keeles, et ma saaksin õppida, vene keelt paremaks lihvida ja töö juures nii kolleegidele kui ka piiriületajatele võõrkeelses suhtluses rohkem abiks olla.“

„Värskena aitab hoida seegi, kui teinekord võtan vastu pakkumise teha vabatahtlikult ületunnitööd. Siis on kindel, et oma tavapärasesse patrulli ma ei satu: saan käia uutes kohtades, kohtuda uute inimestega. Näiteks olen ma pikka aega olnud rallikohtunik ja seetõttu olen eriti hea meelega käinud tööl WRC raames, kus saame ületunnitööna ralliturvalisust tagada. Kõik sellised hetked, mis pakuvad uusi kogemusi ja võimaldavad areneda, hoiavadki toonuses.“

Kui mõne staažikama piirivalvuri jaoks on nüüdisaegne tehnika pigem peavaluks, siis tekitavad Ülaris kõikvõimalikud nutilahendused üksnes vaimustust. „Igasugune uus tehnoloogia on põnev ja selle tundma õppimine aitab samuti areneda. Katsetan kodus erinevaid lihtsamaid nutilahendusi, näiteks kasvõi robottolmuimeja. Mida nutikam, seda ägedam!“ põrutab ta. Nii ei kohuta Ülarit ka teadmine, et piirivalvetöö nõuab samm-sammult aina rohkem teadmisi tehnoloogiast. „Klassikalisi piiri valvamise oskusi on ikka vaja, aga kurjategijad kasutavad tahes-tahtmata nutimaailma võimalusi ning me ei saa piirivalvetöös neist sammugi maha jääda. Vastupidi, peame neist sammu ees olema. Mida mitmekesisemad on piiri valvamise võimalused, seda paremini on ju kokkuvõttes meie piir valvatud,“ on ta kindel.

Kes Ülarit teab, sellele pole teadmata ka mehe joonistamispisik, mis aitab leida tasakaalu töiste ja teiste elus ettetulevate väljakutsete vahel. Päriselulistest piirisündmustest sünnivad tema käes vahvad karikatuurid, mis pakuvad rõõmu nii kolleegidele kui ka kunstnikule endale. Nii on Ülar näiteks pildile talletanud seiklusliku hetke, kuis kord ammu üks purjus talumees hobusega üle piiri põrutas või kuidas metsas lõunasööki nautinud piirivalvurite selja taga üks soomlanna parasjagu teisele poole piiri ära eksis. Rääkimata sellest, et ühest Ülari pildiseeriast sündis kordoni seinale koguni kalender, ning kui tarvis, viskab mees joonistuste kõrvale ka mõne luulerea.

Kui keegi nüüd arvab, mis veel võiks staažika piirivalvuri ja andeka kunstnikuhinge päevakavasse mahtuda, siis jäi ütlemata kõige tähtsam. Kõigele lisaks on Ülaril ka põhitöö – olla armastav kaasa oma naisele, isa kolmele nüüdseks täiskasvanuks sirgunud lapsele ning vanaisa ühele armsale pisipõnnile.

Nipi-napi, nipi-napi,
üks noormees pätsas Vene vapi.
Ajas küüned vapi taha,
tõmbas piiri postilt maha.

Vapi hõbedane sära
võlus noore setu ära.
Selgitas, et õudselt tahaks
teha vappi sularahaks.

Aga sularaha eest
kosutust saaks tuliveest.
Ta piirinaabreid sanktsioneerib,
vaesusega neid premeerib.

Ja tükkhaaval Vene vara
plaanib näpata veel ära.

Luuletuse ja joonistuse autor: Ülar Fluss