Karjääripööraja Kelli-Gerde: tunne, et minu panus on midagi tähendanud, on parim
„Minu jaoks on kõige suurem tasu see, kui tulen pärast vahetust koju ja tunnen, et minu kohalolek aitas kellegi elus midagi muuta – isegi kui see muutus on väike. Tunda, et minu panus on midagi tähendanud, on parim tunne,“ räägib Ida-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik Kelli-Gerde Parts, kes töötas enne karjääripööret koka ja abipolitseinikuna.Kaalusin politseisse tööle asumist päris pikalt. Minu jaoks ei olnud küsimus, kas tulla, vaid millisele ametikohale, sest PPAs on rohkelt karjäärivõimalusi. Olin just lõpetanud abipolitseinikuna patrullvahetuse ja jäin kolleegiga puhkeruumis vestlema. Ta küsis minult, mida ma veel ootan – tule juba meile tööle.
Samal ajal oli käimas karjääripööramise kampaania, mida olin internetis märganud, ja nii otsustasingi kandideerida. Kuigi kandideerimise tähtaeg oli tegelikult möödas, helistasin värbajale ja küsisin, kas mul on veel võimalus osaleda. Mul vedas – viimased vestlused kandidaatidega olid veel käimas, ja ma pääsesin jutule. Kandideerisin veebruaris ja juba märtsi lõpus alustasin tööd politseiametnikuna.
Millist tööd sa enne tegid?
Töötasin umbes 15 aastat restoranimaailmas, alustades kokana. Vahetult enne politseisse tulemist otsustasin kokaameti seljataha jätta ning töötasin vahetuse vanemana ehk olin restoranijuhataja parem käsi.
Kuidas on sinu õpingud läinud?
Meie õpingud algasid 1. aprillil ja kestsid 9 nädalat Paikuse politseikoolis. Kuigi esialgu tundus, et on keeruline olla nii pikka aega perest eemal, siis tegelikult möödus see aeg väga kiiresti ja pakkus suurepärast õpikogemust.
Enne politseisse asumist olin töötanud pea neli aastat abipolitseinikuna, mistõttu oli mul teatud ainetes eeliseid, kuid samas oli ka palju uut infot, mida õppida. Kui abipolitseinikuna olin pigem toetavas rollis, siis nüüd, politseiametnikuna, pean võtma ise olukorra juhtimise vastutuse. See on olnud väljakutse, mida olen endale koolis aeg-ajalt meelde tuletanud, et rollid on muutunud.
Õppetöö on hästi struktureeritud ja ei ole ülemäära koormav. Meie õppegrupis on kolm endist abipolitseinikku ja ülejäänud on tulnud nö otse tänavalt. Kõik on aga kenasti koolis hakkama saanud. Algusest peale tekkis meie grupis tugev grupivaim, mis on andnud õppimisele palju juurde. On rõõm õppida koos ja üksteist toetada.
Milliseid ameteid sinu kursusekaaslased enne pidasid?
Meie grupis on väga mitmekesine seltskond. Näiteks on meie hulgas endine autoremondilukksepp, meremees, turvatöötaja, maamõõtja, vanglaametnikud, samuti pääste- ja kiirabitöötajad. On ka koduseid inimesi, kes olid enne PPAsse tulekut tööpausil.
Kuidas sa kirjeldaksid patrullpolitseiniku tööd?
Patrullpolitseiniku töö on väga mitmekesine ja universaalne. Ühelt poolt oleme esmareageerijad, jõudes sündmuskohale esimesena ja olles valmis igasugusteks olukordadeks. Kuid meie töö hõlmab palju enamat, kui tänavalt paistab. Tegelikult on umbes 90% meie tööst selline, millest enamik inimesi ei pruugi teadlik olla.
Meie töö ei seisne pelgalt väljakutsetele reageerimises – kuigi see on suur osa meie tööst. Samuti teeme aktiivselt tööd selle nimel, et erinevaid juhtumeid ennetada ja ära hoida. Suur osa meie päevast kulub ennetustegevusele ja kogukonnaga suhtlemisele. Patrullime näiteks koolide ümbruses, parkides, jõulude ajal vanalinna jõuluturul, uurime kas inimestel on muresid või ning kuidas saaksime neid vajadusel aidata. See suhtlemise aspekt ei pruugi olla alati silmapaistev, kuid see on meie töö lahutamatu osa.
Kindel on see, et patrullis ei ole ükski tööpäev eelmisele sarnane – iga päev toob kaasa uusi väljakutseid ja kogemusi.
Millised iseloomuomadused tulevad patrullpolitseiniku töös kasuks?
Patrullpolitseiniku töös on hädavajalikud mitmed iseloomuomadused, kuid empaatiavõime on kindlasti üks olulisemaid. Meie töö ei seisne inimeste hukka mõistmises ega nende olukordade kohta arvamuse avaldamises, vaid meie ülesanne on olla toeks ja anda endast kõik, et aidata olukordi lahendada.
Empaatiavõime käib tihedalt käsikäes inimlikkuse ja mõistmisega. Tihti tuleb ette olukordi, mida võiks võtta must-valgelt – näiteks kui on rikkumine, siis teeme trahvi ja asi ongi lahendatud. Kuid reaalses elus ei muuda trahv alati olukorda paremaks. Eriti olulised on need omadused noortega töötades, kus tuleb tihti näha laiemat pilti ja mõista tausta, et leida lahendusi, mis aitaksid vältida korduvaid rikkumisi. Meie ülesanne on püüda leida teid välja keerulisest olukorrast, millesse inimene on sattunud, ja pakkuda reaalset tuge ja lahendusi.
Milline on patrullpolitseiniku töörütm?
Patrullpolitseiniku tööperiood kestab neli päeva, mille jooksul on kaks 12-tunnist päevast vahetust ja kaks 12-tunnist öövahetust. Pärast nelja tööpäeva on neli puhkepäeva.
Kuidas sulle sobib oma elu sellise graafiku järgi sättida?
Töötasin varem esmaspäevast reedeni kella seitsmest hommikul poole kolmeni päeval. Ühelt poolt oli tore, et mul olid päevad poolest päevast vabad ja nädalavahetused ka, kuid samas ei saanud ma ühelgi hommikul kauem magada ning olin terve argipäeva rakkes. Nüüd on olukord muutunud – kaks päeva järjest olen kodust eemal, aga öövahetuste korral saan ikkagi päeval koos oma perega olla. Kui olen öises vahetuses, siis puudun kodust ajal, mil lapsed magavad, seega olen nende jaoks tehniliselt ära ainult kaks päeva.
Sellise graafiku tõttu saame argipäevadel lastele korraldada erilisi päevakavasid – näiteks ei lähe nad lasteaeda, vaid hoopis loomaaeda. Seega on minu uus töö meie pereelu isegi rikastanud, kuna varem piirdusid ühised tegemised vaid nädalavahetustega. Mulle ja ka meie perele väga sobib see muutus.
Kas sa soovitaksid PPAsse tööle tulla?
Igal juhul soovitaksin seda! Kui soovid tulla patrullpolitseinikuks, on sul vaja sisemist valmidust, julgust ja soovi inimesi aidata. Minu jaoks on kõige suurem tasu see, kui tulen pärast vahetust koju ja tunnen, et minu kohalolek aitas kellegi elus midagi muuta – isegi kui see muutus on väike. Tunda, et minu panus on midagi tähendanud, on parim tunne. See annab minu tööle sügavuse, tähenduse ja motivatsiooni, et tulla homme tagasi ja teha veel paremini kui eile. See tunne aitab mul ka rasketel päevadel edasi minna. Olen tõeliselt rahul, et liitusin Politsei- ja Piirivalveametiga. Ainus, mida kahetsen, on see, et ma ei kandideerinud varem.
Mida sa vabal ajal teed?
Oleme koos perega palju õues ja liigume nii palju kui võimalik. Meil on neli last: kõige noorem on 1-aastane ja vanim 10-aastane. Käime regulaarselt parkides, metsas, seikluspargis ja rabades. Meie lemmik on Kakerdaja raba, kus raja lõpus saab lambaid näha, ja Viru raba. Kuigi Viru rabas on tihti palju inimesi, on meil oma salatee, mis viib sügavale metsa, kus lapsed saavad vabalt joosta ja mängida.
Lisaks sellele meeldib mulle teha palju sporti ja osaleda erinevatel elamusmaratonidel. See aitab mul hoida end heas vormis ja pakub lõõgastust ning värskendust.
Ma ei saa endise koka käest lõpetuseks küsimata jätta, et mis on sinu lemmiktoit?
Ma arvan, et mul ei ole ühte kindlat lemmikut, kuna igapäevase restoranitoidu valmistamine tekitas tihti isu hoopis lihtsa kodutoidu järele. Üldiselt eelistan värskeid ja puhtaid maitseid ning toimetan tervislikult. Nagu öeldakse – terve keha, terve vaim.