Eduard Sarap: „See tunne, kui kõik detailid klapivad ja meeskond töötab nagu kellavärk, on kirjeldamatult hea!“

Milline on olnud sinu teekond PPAs?

Minu teekond PPAs algas 2010. aastal, kui otsustasin minna Sisekaitseakadeemiasse kõrgharidust omandama. Pärast seda viis tee mind Jõhvi patrulli, kus töötasin umbes aasta. Samal ajal loodi Narva regiooni operatiivteenistus ja üks tuttav, kes sinna tööle sai, hakkas mulle sellest särasilmil rääkima – uhked relvad, vinged vahendid ja põnev töö ning kutsus ka mind sinna kandideerima. Kandideerisin ja saingi tööle.

Hiljem moodustati kiirreageerimisüksus, kus töötasin kiirreageerijana kokku viis aastat. 

2020. aastal kandideerisin grupijuhiks ja vedasin seda rolli samuti viis aastat. Kui avanes võimalus kandideerida talitusjuhiks, tundsin, et olen selleks valmis – ja siin ma nüüd olen.

Mis on olnud kõige olulisemad õppetunnid, mis on sind juhina kujundanud?

Üks olulisemaid õppetunde on olnud see, et juhina pead julgema võtta vastutust ja teha ebamugavaid otsuseid. Alguses oli keeruline end kehtestada, eriti kui oled varem olnud samade meestega „põllul“ – sõbralik õhkkond ei kao kuhugi, aga juhina pead vahel ka pidurit tõmbama ja suunda näitama. Õppisin, et aus ja selge suhtlus lahendab rohkem probleeme kui nende vältimine.

Teine suur õppetund on olnud usaldus. Sa pead usaldama oma meeskonda ja nemad peavad usaldama sind. Kui see toimib, siis liigub kogu üksus nagu hästi õlitatud masin. Ja muidugi – juhina ei tohi kunagi arvata, et oled valmis. Pead pidevalt arenema, õppima ja olema valmis iseenda nõrkusi tunnistama. See hoiab jalad maa peal ja pea selge.

Milline näeb välja üks tavaline tööpäev kiirreageerijal?

Ida kiirreageerijana töötad ja elad sa nädal aega Narvas kohapeal ja peale seda nädal aega puhkad.

Rahulikumal päeval panustame väljaõppesse, patrullime piiril ja teeme koostööd teiste üksustega. Aga isegi rahulik päev võib sekundiga pöörduda – see ongi selle töö võlu ja väljakutse. Sa pead olema valmis iga hetk reageerima.

Mis on selle töö juures kõige suurem väljakutse?

Selle töö juures on minu jaoks suurim väljakutse pidev eneseareng. Me ei saa sa kunagi loorberitele puhkama jääda – peame olema kursis uute taktikate, varustuse ja olukordadega ning hoidma nii keha kui ka mõistuse vormis. See on töö, mis sunnib meid iga päev natuke paremad olema kui eile.

Teine oluline pool on eeskujuks olemine. Kui juhina ise ei pinguta, siis ei saa ka meeskonnalt seda oodata.

Ja lõpuks – minu suurim motivaator on mu meeskond. Nende areng, pühendumus ja tahe hästi teha sunnivad ka mind endast maksimumi andma.

Mis on kõige ootamatum asi, mida inimesed kiirreageerija töö kohta ei tea?

Paljud arvavad, et kiirreageerija elu on üks lõputu "äksjon". Tegelikult kestab see “filmistseen” umbes 10 sekundit. Ülejäänud 11 tundi ja 59 minutit on planeerimine, ootamine ja valmisolek.

Milliseid oskusi või iseloomujooni see töö kõige rohkem arendab?

See töö arendab eelkõige oskust säilitada külma närvi ja teha kiireid, läbimõeldud otsuseid ka siis, kui olukord on pingeline. Väga palju kasvab ka meeskonnatööoskus – siin õpid päriselt olema meeskonnamängija, kes arvestab teistega ja tegutseb ühise eesmärgi nimel. Lisaks muutud enesekindlamaks, sest iga kogemus õpetab paremini suhtlema ja olukordi juhtima.

Kirjelda mõnda olukorda, mis näitab kõige paremini teie tiimi tugevust ja ühtsust.

Üks eredamaid olukordi oli siis, kui Vene piirivalvurid tulid Eesti poolele. Meie jaoks oli muulile minek riskantne, sest see on ühendatud Vene mandriga ja taganemistee oleks olnud keeruline. Kui olukord oleks läinud tuliseks, oleks iga sekund olnud arvel.

Aga just siis näitas tiim oma tugevust. Kõik hakkasid koheselt ideid genereerima, kuidas riske maandada ja kuidas käituda, kui olukord eskaleerub. Ebamugavates olukordades tuleb lahendused kiiresti leida – ja meie tiim tegi seda täpselt nii, nagu üks tugev üksus peab.

Kuidas te üksteist toetate keerulistel hetkedel?

Huumor on meie salarelv. Nalja viskamine aitab pinget maandada ja hoiab pea selge. Pärast keerulisi olukordi teeme alati „debriifingu“, kus kõik saavad end tühjaks rääkida – see aitab stressi ja ärevust vähendada.

Kuna oleme nädal aega järjest koos, tekivad väga lähedased suhted ja usaldusisikud, kelle poole saab alati pöörduda. Kui vaja, räägime üks ühele ja toetame üksteist.

Kui peaksid oma tiimi kirjeldama kolme sõnaga, millised need oleksid?

Teravad, taibukad ja jõulised. Teravad selles mõttes, et nad saavad olukordadest kiiresti aru ja reageerivad täpselt. Taibukad, sest nad leiavad lahendusi ka siis, kui esmapilgul tundub, et neid polegi. Ja jõulised – mitte lihtsalt füüsiliselt, vaid ka vaimselt, sest pingelistes olukordades peab vastu pidama terve meeskond.

Teisisõnu – kui oleks vaja läbi seina minna, siis me leiaks viisi, kuidas seda teha.

Kas meenub mõni hetk, mis pani sind mõtlema: “Just sellepärast ma seda tööd teen”?

Neid hetki on tõesti palju. Kõige rohkem naudin ma seda, kui mõni operatsioon, mida oleme pikalt planeerinud, õnnestub täpselt nii, nagu plaanitud. See tunne, kui kõik detailid klapivad ja meeskond töötab nagu kellavärk, on kirjeldamatult hea.

Mis sind isiklikult selles ametis kõige rohkem motiveerib?

Mind motiveerib mu meeskond. Nende pühendumus, professionaalsus ja huumor hoiavad mind iga päev liikumas. Kui sul on selline tiim, siis ei ole raske hommikul tööle tulla.

Millist inimest te oma tiimi otsite?

Otsime inimest, kes suudab kiiresti mõelda ja vajadusel ka loovalt lahendusi leida. Kiirreageerija töö nõuab taibukust ja oskust kohaneda olukordadega, mis võivad muutuda sekunditega. Sama oluline on meeskonnamängija hoiak – meie üksus toimib ühtse tervikuna ja uus liige peab sellesse loomulikult sobituma.

Füüsiline vorm on samuti tähtis, sest töö võib olla füüsiliselt nõudlik, olgu selleks varustuse kandmine või keerulistes oludes tegutsemine. Kõige olulisem on aga suhtumine: inimene, kes ei ütle “ei saa”, vaid otsib lahendust ja on valmis õppima ning arenema. Kui selline mõtteviis on olemas, siis ülejäänu on õpitav.

Mida võiks uus liituja teada enne kandideerimist?

Oluline on mõista, et see töö ei ole ainult "äksjon". Suur osa ajast kulub ootamisele, ettevalmistusele, patrullimisele, piiri valvamisele ja treeningutele. 

Kuidas te uustulnukaid sisseelamisel toetate?

Ida prefektuuris on sisseelamisnädal, kus uued töötajad tutvuvad erinevate ametitega – uurijad, patrullid, kriminalistid, kõik saavad nähtud. Samuti tutvutakse piirkonnaga. Iga uustulnuk saab endale mentori, kes juhendab, jälgib ja aitab. Lisaks seame erinevaid eesmärke, mis uuel liitujal tuleb katseajal iseseisvalt omandada, ning läbida tuleb ka baaskursus.

Kuidas iseloomustaksid Ida piirkonda töö tegemise kohana?

Ida piirkond pakub väga mitmekülgset tööd. Meil on aega treenida, õppida, planeerida ja tööd teha – tasakaal on paigas. Koostöö kriminaalpolitseiga on tihe ja piiri tõttu on meil ka lisaülesandeid.

Kuidas koostöö teiste üksustega välja näeb?

Meie peamised koostööpartnerid on näiteks jaoskondade uurijad. Suur fookus on narkokuritegudel – peidikute varitsemine, ainete konfiskeerimine ja narkosõidukite kinnipidamised. Koostöö on tihe ja väga oluline.

Mis oleks sinu soovitus inimesele, kes mõtleb kiirreageerijaks kandideerimise peale?

Tule ja proovi. Päriselt. Kui sa ei proovi, siis sa ei saagi teada, kas see töö sobib sulle või mitte. Aga kui proovid, võid avastada, et see on parim otsus, mille oled oma elus teinud.

Sageli mõeldakse üle: kas ma olen piisavalt tugev, piisavalt kiire, piisavalt kogenud? Tõde on see, et keegi ei sünni kiirreageerijaks. Kõike õpitakse, treenitakse ja lihvitakse. Oluline on suhtumine – tahe areneda, julgus astuda tundmatusse ja valmisolek teha tööd nii enda kui ka meeskonna nimel.

Kiirreageerija roll ei ole lihtsalt põnev amet, vaid väga otsene panus Eesti turvalisusse. Iga väljakutse, iga sekkumine ja iga otsus aitab hoida meie riiki ja inimesi.

 
Kui see lugu sind kõnetas, siis Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri operatiivbüroo  otsib oma meeskonda kiirreageerijat. Sul on võimalus kandideerida kuni 08.veebruarini:

KIIRREAGEERIJA TÖÖKUULUTUS