${___('available_jobs')}
Kõik postitused

Abipolitseinikust pärispolitseinikuks, pillimees nagunii

Abipolitseinikuks saamise üheks eelduseks on olla hea meeskonnamängija. Bändimeestel on see omadus olemas, sest üksi pilli tinistades oleks tegemist lihtsalt ühemehebändiga. Kuidas aga saada abipolitseinikust "päris politseinikuks" ja kas ettevõetud teekonna tõttu tuleb oma hobidest, näiteks muusikaharrastusest loobuda? Sellest räägib endine abipolitseinik, tänane patrullpolitseinik Gert Gregor Källo. 

Gert Gregor, kuidas jõudis sinuni info abipolitseinikuks saamise võimalusest, miks see sulle pinget pakkus? Kuidas toetas otsuse tegemist sinu eelnev haridus või füüsiline ettevalmistus?

Tee abipolitseinikuks sai alguse sellest, et ühel karjäärimessil pakkus ametit tutvustav politseinik, et kui on huvi, siis saab astuda abipolitseinikuks. Kuna mul on mitmedki pereliikmed politseikarjääri valinud, siis tuli nende poolt esialgu skeptilisi mõtteid, et kas ma ikka peaksin sama rada käima. Hiljem juba harjuti sellega, et ka minul on sama „viga“ veres 😊 Nii astusingi abipolitseinikuks, et proovida, kas politseitöö on see, mis ka mulle sära silmadesse toob ja südame kiiremini põksuma paneb.

"Nii astusingi abipolitseinikuks, et proovida, kas politseitöö on see, mis ka mulle sära silmadesse toob ja südame kiiremini põksuma paneb."

 Eelnevalt olen toimetanud erinevatel aladel, kuid põhiliseks on olnud muusika- nii töö kui ka hobina. Olen mänginud erinevates ansamblites, muuhulgas näiteks Synne Valtri Bandis. Muusikaga jätkan ka politseitöö kõrvalt, ent mitte sellises mahus nagu varem.

Olen omandanud kõrghariduse Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledžis liiklusohutuse erialal. Gümnaasiumi lõpetasin Tallinna Saksa Gümnaasiumis, kus õppisin saksa osakonnas ja sain nii Eesti kui ka Saksa liiduvabariigi lõputunnistused. Füüsilise ettevalmistuse poolest võib välja tuua, et olin varasemalt aastaid jalgpallikohtunik, ent hetkel on see tegevus pausil ning ootab, et tulevikus taaskord riiulilt vile ja kaardid haaraksin.

Mida pidid selleks tegema, et täieõiguslikuks abipolitseinikuks saada ja millised olid seejuures Sinu suurima hirmud või rõõmsad avastused?

Abipolitseinikuks saamine oli suhteliselt lihtne ja jõukohane. Esmalt tuli läbida taustakontroll ja vestlus rühmajuhi juures ning seejärel pääsesingi koolitusele, mis kestis pea kuu aega. Saime ülevaate põhilistest politseiülesannetest ning muust, mida töös vaja läheb. Samuti tutvustati enesekaitset ja erivahendeid ning lõpuks läbisime ka füüsilised katsed.

Suurimaks hirmuks oli ilmselt see, et äkki mulle politseitöö üldse ei istu ning pean oma tulevikuplaanid ja ambitsioonid ümber mängima. Suurimaks rõõmuks aga see, kui sain abipolitseiniku töötõend taskus, minna esimest korda patrulli tööle. Mäletan seda väga hästi - oli nädalasisene öö Lääne-Harju politseijaoskonnas ning välijuhiks oli praegune Ida-Harju patrulltalituse juht Pirko Pärila. Pirko koos oma meeskonnaga võttis mind, 18-aastast, veidike ärevil abipolitseinikuhakatist, kui oma meeskonna liiget ning juba esimese vahetusega õppisin meeletult palju.  

"Pirko koos oma meeskonnaga võttis mind, 18-aastast, veidike ärevil abipolitseinikuhakatist, kui oma meeskonna liiget ning juba esimese vahetusega õppisin meeletult palju."

Ka edaspidi käisin abipolitseinikuna väga palju just Pirko meeskonnaga patrullis ning paljudega neist oleme ka tänasel päeval head kolleegid ja sõbrad. Abipolitseinikuna  ei käinud ma ainult patrullis, vaid ka teistes tööliinides panustamas, näiteks piirkonnatöös ja kriminaalpolitsei ülesannetes ning jõudsin üsna kiirelt järeldusele, et politseitöö on ikka vägagi minu rida!

Millal ja kuidas said teada võimalusest saada nö „päris politseinikuks“, kuidas selle tee läbisid, millised olid katsumused (või ka loobumised)?

„Päris politseinikuks“ saamine käis tegelikult sujuvalt ja spontaanselt. Abipolitseinikuna  käisin ka väga palju toonase Lääne-Harju välijuhi Alo Valdlo meeskonnaga tööl. Ühel päeval patrullis olles küsis Alo, temale omane kaval muie suul, et millal siis päriselt tööle tulen. Vastasin talle, et kohe kui võtad….

Sama päeva õhtuks oli minu CV personalitöötajale saadetud ja mõne aja pärast olingi Lääne-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik! Tagantjärele mõeldes oli see otsus igati loogiline jätk minu karjääriredelil. Minu jaoks oli suurimaks ambitsiooniks olla korraga politseiametnik ning jätkata muusikuna ning tol hetkel see unistus minu jaoks täituski.  Tänaseks päevaks on küll muusikutööd tunduvalt vähem, ent ei saa öelda, et ma seda jätnud oleksin ning endiselt saab mind erinevates koosseisudes lavalaudadel kohata.

"Minu jaoks oli suurimaks ambitsiooniks olla korraga politseiametnik ning jätkata muusikuna ning tol hetkel see unistus minu jaoks täituski."

Suurimaks katsumuseks politseinikuks saamisel oli minu jaoks Sisekaitseakadeemias kutsehariduse kaugõppe läbimine, mis osutus kohati keerukaks ja tihti oli vaja anda endast maksimum ning kõik enda oskused ja teadmised käiku panna.  Õnneks on see teekond nüüdseks juba lõpusirgel.


Nüüd oled politseinik. Millega täpsemalt tegeled, mida see töö Sulle pakub? Millised on Sinu ambitsioonid karjääriredelil ronimiseks? Kuhu sooviksid/loodaksid jõuda?

Täna töötan ma endiselt Lääne-Harju politseijaoskonnas I patrulligrupis patrullpolitseinikuna. Lisaks patrullpolitseiniku tööle täidan ka välijuhi ülesandeid ja vajadusel asendan grupijuhti. Olen 100% meeskonnamängija ja ka vabast ajast panustan erinevatel koolitustel, õppustel või teistel meeskonnaüritustel. Oma liiklusohutuse erialal omandatud kõrgharidust saan samuti  ära kasutada erinevatel koolitustel. Töö patrullis pakub minule vaheldust, võimaldab loominguliselt mõelda ning ka peale viiendat aastat politseitööd avardab endiselt iga tööl oldud vahetus silmaringi. Kes pole patrullis ammu või üldse mitte käinud, siis võtke minuga ühendust ning tulge teeme natuke „põllul“ tööd! Garanteerin, et õhtul lähete koju uue kogemuste pagasiga, nägu naerul ja hing rahul 😊

"Kes pole patrullis ammu või üldse mitte käinud, siis võtke minuga ühendust ning tulge teeme natuke „põllul“ tööd!"  

Oma tulevikuplaanidest karjääriredelil hetkel hõiskama ei hakka, kuna tihtipeale ei pruugi avalikult kuulutatud plaanid täide minna, seevastu vaikselt nurga tagant hiilivad üllatused võivad olla hoopis mõjusamad. Siiski julgen öelda, et karjäär politseis on minu jaoks kindel tee ning ka mitmekümne aasta pärast näen ennast endiselt politseiridades. Olen huvitavatele pakkumistele alati avatud!

Siiski julgen öelda, et karjäär politseis on minu jaoks kindel tee ning ka mitmekümne aasta pärast näen ennast endiselt politseiridades.

Maibi Randmaa, turundusspetsialist



${___('related_posts')}

${___('all_articles')}

Kui sa soovid saada oma ala parimaks, minna kohta, kuhu keegi teine ei lähe ja teha tööd, mida keegi teine ei julge…

${___('read_more')}

Rohelisest piimavuntsist vingeks erioperaatoriks

${___('read_more')}

Pinnaltpäästja Fred: inimese päästmise tunne on väga eriline

${___('read_more')}
${___('all_articles')}