Seenelkäigust, tangost ja lauatennisest – naistepäeva eri
Janne, Maris, Airi ja Julia räägivad, mis neid politseitöö juurde tõi ja mis neid siin hoiab. Juttu tuleb ka seentest, tangost, koertest ja lauatennisest ning muidugi naistepäeva tähistamisest.Mis teid tõi politseitöö juurde?
Janne: Ma olen politseinike, prokuröride ja kohtunike perest ja minu otsus minna andragoogikat õppima pani neid ikka kulmu kergitama. Aga elu paneb ise kõik paika. Kui olin ülikooli lõpetamas, siis kutsus mind politseisse Piret Palusoo, kes tol ajal vastutas muuhulgas koolitusvaldkonna eest. Nii ma alustasin kolm päeva pärast lõpuaktust Pagari tänaval koolitusspetsialistina.
Maris: Sain pärast keskkooli politseikooli sisse, aga ei läinud kohe õppima. Tegelesin paar aastat teiste teemadega, aga politsei jäi mul ikkagi kripeldama. Tulin politseisse 2005. aastal ning olen töötanud liiklus- ja avariipolitseinikuna. Vahepeal olin pikalt kodus kahe lapsega. Kriminalistina olen töötanud nüüd viimased poolteist aastat.
Airi: Mina alustasin abipolitseinikuna. Õppisin õigusteadust ja töötasin enne erasektoris. Minu jaoks oli huvitav, kui palju suudan õigusõpingud ja politseitööd kokku põimida. Kasvasin üles Narvas, kus politseisse hästi ei suhtutud. Ka minu ema töötas juba pikalt politseis, kuigi ta kodus oma tööst eriti ei rääkinud. Alustasin patrullis 2020. aastal. Tahtsin enda näitel näidata, et patrull ei pea olema ilmtingimata hüppelaud ja et haritud inimesena saab väga edukalt areneda ka operatiivtöös. Olen töötanud ka avariipolitseinikuna, välijuhi asendajana, Narva kordoni grupijuhina ja praegu olen Rakvere patrullitalituse juht.
Julia: Alustasin politseis 1995. aastal. Tuttavad läksid politseisse tööle ja kutsusid mind kaasa. Pidin minema esialgu tööle juhtimiskeskusesse, aga politseikoolis õppisin koos patrullpolitseinikega, kes ütlesid, et tule hoopis patrulli – meil on lõbusam. Ja nii ma langesingi nende „ohvriks“.
peadirektori asetäitja varade alal Janne Alavere. Fotod: Riina Vaikmaa
Mis teid politseis hoiab?
Janne: Inimesed. Meil on inimesed, kellega käid tulest ja veest läbi ning kelle sisu avaldub kõige selgemini just kriisides. Kui jama on majas, siis tuleme kokku, kõik tahavad teha, kedagi ei jäeta hätta. Igaüks teeb oma osa ja siis veel natuke. See on tohutu väärtus. Mina olen see, kes loeb politsei aastapäeval ette medalistide nimed ja nende teod. Ma teen vaprat nägu, aga iga kord on pisar silmas, sest mul on nii hea meel ja uhke tunne.
Ma olen politseis töötanud aastaid, aga igav ei ole olnud päevagi. Eks ikka on hetki, kus lööb kopsu üle maksa, aga ma ei ole suutnud välja mõelda ühtki kohta, kus võiks mulle päriselt rohkem meeldida. Ma siiralt usun, et tegelikult ei ole mujal parem.
Maris: See on väga põnev, mitmekesine ja stabiilne töö. Hetkel olen eriti põneval ametikohal ja ei kujuta üldse ette, et ma võiks midagi muud teha.
Airi: Olen politseis väga rahul. Näen, et teen elus õiget asja. Minu hetke ametikoht on seotud suurema vastutusega, kuna meeskond võib ulatuda kuni 60 ametnikuni. See aga annab ka vabamad käed ja rohkem võimalusi. Saan ise oma ideid ellu viia, teha teiste üksustega koostööd jne – see avardab silmaringi ja paneb igapäevaselt proovile.
Julia: Mulle meeldib minu töö! Mulle meeldib olla koos koertega ja inimesi aidata. Sain oma esimese koera 1999. aastal ja olen oma üksuses üks staažikamaid koerajuhte. Mul on olnud kokku viis koera – Derry, Basko, Macho, Sharky ja Butcher. Koera peab oskama hästi tunnetada, et teda treenida ja temaga koos tööd teha. Sel hetkel, kui koer on teinud suure avastuse, siis tunnen suurt rõõmu, et olen teinud kõik õigesti.
Põhja prefektuuri kriminalist Maris Mitt
Kas tunnete, et olete pidanud end töö juures võrreldes meestega rohkem tõestama?
Janne: Päris alguses, kui politseisse tulin, siis küll vaadati mind nii, et mida see noor blond üldse teab ja olgem ausad, et väga paljut ei teadnudki. Aga kui rääkida praegusest ajast, siis mulle tundub, et politsei on väga toetav organisatsioon, et naisena karjääri teha. Samas on meil suur asutus ja kindlasti on üksuseid, kus see nii ei ole. Oleme läbilõige kogu ühiskonnast. Aga ma ise seda küll ei tunneta, et peaksin end meestest rohkem tõestama.
Maris: Olen küll pidanud tõestama, et oskame naistena teha politseis samasuguseid tegevusi nagu näiteks laskmine ja alarmsõit.
Airi: Pigem olen end tõestanud kui noor ametnik. Kõik mainivad, et see, et ma olen saanud vaid viie aastaga talituse juhiks, on kiire hüpe. Sain ka üsna varakult välijuhi asendajaks ja grupijuhiks.
Julia: Kui tulin 90ndatel patrulli tööle, siis ei töötanud politseis nii palju naisi kui täna. Siis arvati pigem, et naised ei suuda midagi teha. Ja siis ma tõestasin, et suudan. Tänapäeval on see suhtumine muidugi muutunud.
Kas teie elus on mõni naine, kes on olnud teile suureks inspiratsiooniks?
Janne: Ägedaid naisi on palju, aga kõige rohkem on vist mõjutanud mind minu vanaema. Veetsin kõik oma suved ja muu vaba aja Sindis tema juures. Võibolla just sellepärast, et seal ei olnud koolipinget ja tavalist argivärki, siis tundub, et just seal õppisin kõike, mida päriselt eluks vaja läheb. Vanaema kõrvalt õppisin silku soolama, õunapuid lõikama ja küüslauku kasvatama. Aga selle kõrvalt ka austust, tööd ja hoolt. Ma arvan, kõige väärtuslikum õppetund on temalt see, kuidas võtta endale kallite inimeste jaoks aega. Sest temal oli alati minu jaoks aega ja ta oli alati minu poolt.
Maris: Mind on inspireerinud minu lapsepõlvesõbranna, kellega oleme ajaga kokku kasvanud ja meil on väga hea klapp. Ta on täielik diiva ja tegeleb glamuursete glitter kimonote disainimise ja valmistamisega, millesse on ta ka mind kaasanud.
Airi: Mina motiveerin end 100% ise. Ma olen ju 20 aastat teinud sporti ja olen siiamaani lauatennises Eesti koondise esinumber. Sport on selline eluala, kus sa pead olema parem iseendast mitte teistest. Sa pead olema iseenda suurim fänn ja eeskuju.
Julia: Ma arvan, et ma olen endale ise inspiratsiooniks.
Rakvere patrullitalituse juht Airi Avameri
Mis teile energiat annab ja kuidas puhkate?
Janne: Mul on üks kirg ja teraapia – seened. Mulle tohutult meeldib seenel käia! Isegi puhastada meeldib. Ja nii tore on võtta töö juurde seenepurk kaasa, see toob teistele ka rõõmu. Minu lemmikseen on kuuseriisikas – see on klassika. Ja teine, uuem lemmik on männi-kuldpoorik, mis on tegelikult pärit Ameerikast ja alles viimasel kümnendil Lääne-Eestis niidid maha ajanud. Väljanägemiselt on puraviku moodi, aga natuke teise tekstuuriga ja kasvab männimetsades.
Maris: Tegelen lisaks rõivadisainile ka pilatese ja tangoga. Mulle meeldib end liigutada. Tango avastasin enda jaoks pool aastat tagasi ja see oli täielik vau elamus. See on täiesti teine maailm! Pilatest soovitan ka väga. Käin pilatese grupitrennis ja treenin ka kodus koos lastega.
Airi: Minu puhkus on vaheldus. Et saan lisaks politseitööle sporti teha ja reisida. Mängin praegu Poola liigat. Poolakad on lauatennises tugevamad kui eestlased. Eestis meil tegelikult võistkonda polegi, aga on üksikud, kes on kuhugi jõudnud ja oskavad lauatennist. See tähendab, et Eestist tuleb ühel hetkel kaugemale minna. Pärast kooli elasin tegelikult aastakese Saksamaal lauatennise treeningkeskuses, kus tegelesin enda mängukvaliteedi tõstmisega.
Julia: Mina puhkan koos koertega. Koerad annavad mulle energiat ka isegi pärast pikka tööpäeva. Teenistuskoerad on kodus teistsugused kui tööl. Nad saavad aru, et nad on kodus ja siis nad on nunnud. Tööl nad ei ole nunnud.
Põhja prefektuuri koerajuht Julia Eesalu
Kuidas te tavaliselt naistepäeva tähistate?
Janne: Meil on töö juures meestega vedanud ja sellepärast on ka naistepäeva alati eriline. Eks siin tuleb ka endal siis tähelepanelik olla, et meestepäeval samaga vastata.
Maris: Väga ei tähistagi, täitsa tavaline päev, ainult silmailu lillede näol on rohkem kui tavaliselt.
Airi: Kui olen tööl, siis tähistan tööl koos kolleegidega, aga kui vaba, siis koos emaga.
Julia: Sõltub töögraafikust. Kui olen vaba, siis lähen ema juurde ja tähistan koos perega. Aga kui olen tööl, siis mehed ikka toovad lilli.
Mida te sooviksite iseendale naistepäeva puhul?
Janne: Mul oli sellel aastal üks hästi tore sünnipäevasoov – et senine sära jätkuks. Ja seda ma soovin nii iseendale kui kõigile teistele.
Maris: Võib-olla rohkem reisimist. Selleks ei ole olnud palju aega. Oleme vaadanud lastega maailmakaarti ja riikide lippe ning nad arvasid, et me võiks minna perega Panamale. See tundus neile huvitava kohana.
Airi: Julgust ja energiat edasi pürgimiseks.
Julia: Edasi liikumist oma unistuste poole. Soovin koerte teemal veel paremaks saada.
Ilusat naistepäeva!