Perekond Hein - hingelt ja veregrupilt piirivalvurid
29 aastat piirivalves töötanud Lauri Hein ja tema tütar, Sisekaitseakadeemia politsei- ja piirivalvekolledži kadett Marie Helene Hein räägivad, kuidas piirivalvuri elukutse on saanud neil peaaegu perekonnatraditsiooniks.
Lauri, Sa kuulud tõelisse piirivalvurite suguvõssa. Lisaks Sulle töötavad piirivalve ridades sinu õde, tütre ema, tema kaks venda ja nende kaasad ning nüüd ka sinu tütar ja tema elukaaslane. Kuidas see nii on läinud?
Nii on meie perekonnas tõesti kuidagi kujunenud. Omal ajal oli meil isegi siseringi nali, et Narva piiripunktis oli kaks maffiat - Heina maffia ja Liiva maffia (pere, kus suur osa liikmeid töötab samuti piirivalves). Mis puutub minu perekonda, siis Marie Helene ema kuulus esimeste naiste hulka, kes 90ndate esimeses pooles piiri valvama läksid, seal me ka tutvusime. Õe Kerttu puhul mängis vist olulist osa minu soovitus. Ta käis omal ajal meie juures väikest Mariet hoidmas ja mõtles, kus võiks endale sobivat tööd leida. Soovitasin tal proovida piirivalvuri elukutset. Tundub, et valik oli õige - ka täna, 25 aastat hiljem valvab ta endiselt meie idapiiri ja teeb oma tööd südamega. Mis puutub Mariesse, siis tema käis väiksena mul vahetevahel ikka tööl kaasas ja vaatas, mida tegin. Võib-olla sealt ta piirivalvuri pisiku sai. Samas ütlen ausalt, et reklaaminud ei ole ma seda elukutset mitte kuidagi. Isiklikult olen arvamusel, et laps peab enda jaoks olulised valikud tegema ise.
Lauri, ütlesid, et Marie emaga tutvusid juba piirivalves töötades. Kuidas Sa ise selle elukutseni üldse jõudsid?
Kohe ma nii-öelda oma õiget rada ei leidnud. Pärast keskkooli õppisin poolteist aastat endises Eesti Põllumajanduse Akadeemias. Sain peagi aru, et see ei ole minu jaoks õige eriala ning läksin mõneks ajaks ehitusele tööle. Aasta oli 1992, kui sain kutse ajateenistusse piirivalvesse. Mõistsin, et see töö mulle tõesti meeldib - jäin üleajateenijaks, mille järel maandusin piirivalvesse. Huvitaval kombel pole piirivalvuri „geen“ minus ainukene. Tegutsen lisaks ka õpetajana SKAs ehk olen siis meie perekonnas vanaema liinis viienda põlvkonna esindajana õpetaja ametis.
Milline on olnud Sinu piirivalvuri teekond läbi aastate?
Pärast ajateenistust olin paar aastat piirivalvur. 1994. aastast alates olin piiripunkti korrapidaja, vahepeal asendasin mitmetel aastatel ka vahetuse ülemaid. Aastal 2006 sain dokumendieksperdiks ning viimased kaks aastat olen töötanud juhtivdokumendieksperdina ning olen oma meeskonna grupijuht. Sisekaitseakadeemias õpetan piirihaldust ja kõike, mis on dokumentidega seotud. Ütlen ausalt, et olen oma töösse pühendanud ka palju vaba aega, et enda jaoks kõik selgeks teha, arengutega kaasas käia ning olla üks parimatest oma ala ekspertidest. Meie töö on juba kord selline, et kõik on pidevas muutumises - loorberitele ei saa ka 30-aastase staaži juures puhkama jääda. Võin öelda, et olen üks neist õnnelikest, kes armastab ja fännab oma tööd ning kes on teinud sellest ka oma hobi.
Kuidas sa ütleksid mõne lausega erialakaugele inimesele, mida kujutab endast sinu kui dokumendieksperdi igapäevatöö?
Loomulikult on neid ülesandeid ja nüansse väga palju. Kuid hästi lühidalt ja lihtsalt öeldes on meie töös kolm peamist ülesannet: inimeste intervjueerimine, dokumendikontroll veendumaks selle õigsuses ning sõidukite kontroll veendumaks, et tegu ei ole varastatud sõidukiga ning ei veetaks üle piiri midagi keelatut.
Alustasid piirivalvuri karjääri ligi 30 aastat tagasi, mil taasloodi Eesti piirivalve ja ajad olid murrangulised. Millised mälestused Sul selle ajaga meenuvad ja kuidas on piirivalve töö läbi aastate sinu silmis muutunud?
Ajad olid murrangulised, ja võin öelda, et veel murrangulisemad on olnud muutused ja arengud.
Näiteks algusaastatel tuli piiripunktis dokumente kontrollida lageda taeva all – nii päikesepaistes, tuules, külmas, vihmas kui lörtsis. Vahel viidi Narva kordonist Narva piiripunkti tööle veoauto kastis, mis tänapäeval tundub muidugi puhta ekstreemsusena. Lisaks olid 90ndate algusaastad teadupärast ärevad ning pidevalt oldi vastavalt vajadusele reageerimiseks valmisolekus. Leidus ka selliseid hetki, kus magasidki relvaga metsas.
Teiseks võiks muidugi tunde rääkida tehnoloogia arengust. Tagaotsitavate jaoks oli tugevate kaantega raamatuke, mida tuli sirvida. 93ndal aastal oli meil näiteks sõidukite tagaotsimise kontrollimiseks üks internetiga ühendamata arvuti, mida kasutas vahetuse ülem. Andmebaase uuendati teatud päevade tagant, enne seda oli võimalus, et helistasid ja kontrollisid nii sõiduki tagaotsitavust. Tänapäeval on seda muidugi suisa uskumatu meenutada - meil kõigil on nutitelefonid, läpakad ja palju muid seadmeid, millega oma tööd võimalikult efektiivselt teha.
Selle ligi 30 aasta jooksul on koju riidekirstu kogunenud ka muidugi lugematul hulgal erinevaid piirivalve vorme, millest võiksin lausa muuseumi teha. Iga erineva vormikomplekti juurde saab rääkida oma loo. Esimeste saabaste kohta levis anekdoot, et nende tallad jäid niiskele rohule maha. Ja see oli peaaegu tõsi, sest jalanõude kvaliteet ei kannatanud kriitikat. Algusaastatel olid 24-tunnised vahetused ja see polnud kerge. Olen 95. aastal olude sunnil ühel korral isegi 48h järjest piiripunkti korrapidajana tööd teinud.
Tulles tagasi algusaegade mälestuste juurest ja rääkides tänasest päevast võin ma Frontexi missioonidel viibinuna kindlalt väita, et Eesti piirivalve on väga heal tasemel - meie piirivalvurid on väga professionaalsed. Nii olmetingimustelt kui piiri valvamiseks vajamineva tehnika osas kuulume me Euroopa parimate hulka.
Marie, kui Sa mõtled tagasi oma lapsepõlvele, siis kuidas Sina oma isa tööd mäletad – tekitas see Sinus juba varakult huvi või tuli see hiljem? Kui palju mängis piirivalve tööni jõudmisel Sinu hinnangul rolli isa elukutse? Kuidas mängis rolli ema elukutse?Ega ma ausalt öeldes väga palju ei mäletagi. Meelde tulevad korrad, kui isa võttis mind mõnikord korraks kaasa piiripunkti – tema kolleegid tundusid kõik väga sõbralikud ja targad! Meenub see kord, mil läksin isaga kaasa, kui ta tutvustas Soome kolleegidele oma teenistuskohta Narvas. Mäletan hästi, et mulle õudselt meeldis roheline piirivalve vorm! Kuid arvan, et otsene huvi tekkis pigem hiljem, kui olin keskkoolis. Minu arvates kuulub isa nende väheste inimeste hulka, kellele meeldib tema töö väga. Kui läksin hiljem Sisekaitseakadeemiasse õppima, siis rääkisin ka, et tahan astuda isa jälgedes, kuna ta on oma tööd tehes tõesti õnnelik.
Ema rääkis alati põnevaid juhtumeid töö juurest. Mäletan, et üsna paljudest asjadest, millele nüüd Sisekaitseakadeemia õpingud on selguse toonud, ei saanud ma toona aru. Tänu emale ja isale tunnen ma paljusid Narva maanteepiiripunkti piirivalvureid. Kohtusin seal ka oma elukaaslasega, ning mis seal salata – ka tema mängis väga suurt rolli elukutse valimisel.
Marie, kuidas on isa Sulle õpingute ja töö osas abiks olnud? Ja ka vastupidi – kuidas oled Sina abiks olnud isale tema töös?
Isa on alati olnud valmis mind aitama. Minu küsimustele püüab ta alati vastuse leida. Kõige rohkem ongi ta mind abistanud piirivalvetöö osas, eriti dokumentide kontrollimise teema puhul on isa abi olnud hindamatu. Isa on õpetanud mind ka võltsinguid ära tundma. Mina olen isa aidanud kõige rohkem inglise keelega, kuna ise ta seda koolis õppinud ei ole. Viimane kord oligi siis, kui ta Bulgaarias missioonil olles avastas võltsitud vene juhiloa. Ma aitasin teda võltsingukirjelduse tõlkimisel inglise keelde, samuti parandasin grammatikavead. Samal ajal sain ka ise erialase inglise keele osas targemaks.
Marie, ka sinu tee piirivalveni ei ole olnud päris sirge. Nimelt õppisid sa kolm aastat Inglismaa ülikoolis füsioteraapiat. Kuidas leidsid, et hoolimata sellest on ikkagi piirivalvuri elukutse see, mis on Sulle kõige südamelähedasem?
Jah, nii tõesti oli. Sain pikapeale aru, et õpitav eriala minule ikkagi ei sobi ja otsustasin uuesti astuda Sisekaitseakadeemiasse. Tunnen ka praegu, et see oli väga õige otsus, sest süda kisub endiselt rohelise piiri poole.
Marie, kas arvad, et ka Sinu lapsed võiksid kunagi tulevikus jätkata perekonnatraditsiooni ja astuda tööalaselt Sinu jälgedes?
Kindlasti on väga tore, kui ka lapsed soovivad jätkata piirivalvuri elukutsega, ent mina ei hakka midagi peale suruma. Lasen lapsel ise valida, mida ta õppima minna tahab või kuhu tööle asub.
Marie, millised on Sinu tulevikuplaanid?
Kooli läksin mõttega, et astun vanemate jälgedes. Olin siis 100% kindel, et töötada tahan piirivalvurina. Kuna õppekavas on nii politseiametniku kui ka piirivalvuri eriala, siis hakkas mulle meeldima ka politseitöö. Hetkel töötan paralleelselt õppimisega Rapla politseijaoskonnas, kuna elan ise Järlepas. Jaanuaris tuleb meil praktika Narva piiripunktis, siis saan ka seda eriala kogeda ja lõpuks otsusele jõuda, millises valdkonnas tööle asuda. Praegu kutsub mind ikka kõige rohkem roheline piir.
Pensionipõlv ei ole mul enam mägede taga, aga kuniks on tervist ja aktiivsust, siis kindlasti jätkaksin oma praeguses ametis! Mulle on pakutud ka mitmeid rahulikumaid töökohti organisatsioonis, aga mulle meeldib olla eesliinil, kus käib aktiivne elu. Siin tead, mis toimub piiril, ja iga päev erineb kardinaalselt teistest. Kui pensionile jään, saan ehk võimaluse rahulikumalt oma teadmisi noortele Sisekaitseakadeemias jagada. Mina juba niisama tugitoolis istuja tüüp ei ole.
Raske oleks kogetut lühidalt kokku võtta. Lihtsam oleks kirjutada piirivalvest väike raamat - see plaan mul ausalt öeldes pensioniajale mõeldes ka mõtteis mõlgub.
Mõned humoorikad killukesed Lauri tööst dokumendieksperdina:
„Sõbrale“ kolmeks kuuks Kohtla-Järvele külla tulnud inimene vastas enesekindlalt, et sõidab Tallinnast Kohtla–Järvele metrooga!
Inimene saabus Tallinnasse väidetavalt turismireisile. Küsimusele, mida ta tahab Eestis turistina näha, kõlas kindlameelne vastus: „ Eiffeli torni“.
Inimesel oli plaan võtta rendiauto ja sõita sellega Saksamaale. Palusin näidata juhiluba, selgus, et tal ei ole juhtimisõigust.
Piirile jõudnud inimene väitis, et ta on suur ärimees ja rõhutas, et tal on väga palju raha. Kolmandatest riikidest kodanikud peavad aga sisenemisel tõestama oma rahaliste vahendite olemasolu. Otsustasime koos sularahaautomaadi juurde minna ning andmeid kontrollida - selgus, et tal on arvel täpselt kaks eurot.
Ecuadorist pärit mees ja naine soovisid Venemaalt tulles minna läbi Eesti Hispaaniasse. Isikute reisiteekonnad olid eelnevalt ebaloogilised ja erinevad. Piiril väitsid, et on abikaasad ning esitasid oma jutu tõestuseks hispaaniakeelse dokumendi. Mees osutas dokumendile ja sõnas „married“. Hilisemal kontrollil selgus, et antud dokument oli kolmanda isiku poolt piiri ületanud naise rendile andmise leping.
Tavaliselt tulid asüülitaotlejad Narva piiripunkti Vene poolelt, kuid ühel korral soovis Suurbritannia passiga kodanik minna Venemaale, et seal asüüli paluda. Isik väitis, et CSI ja FBI kiusavad teda. Samuti olevat tal edastada salajane teadaanne USA president Bushilt Vene president Putinile. Isik oli tegelikult väga palju reisinud. Suure tõenäosusega elava fantaasiaga viisakas, kuid rahatu kodanik.
Ühel leedukal oli sinine esmaspäev. Ta parkis oma sõiduki Narva piiripunkti kõrval asuvale ametiautode parkimiskohale. Kontrollides tema dokumente avastasime võltsitud Leedu juhiloa. Dokumentide esitaja väitis, et tegi need Iirimaal Leedu autokoolis ja kuskil piiril ei leitud, et need on võltsitud. Autokoolis tegi paar ringi ja sai kohe B- ja C-kategooriad. Kaks tundi väldanud menetluse käigus väitis mees, et rikume tema õigusi. Ta olevat lugenud, et kinnipeetud isikule peame pakkuma kapsapirukaid.