Õigusala asjatundjast nutikaks juhtivuurijaks

Lapsepõlveunistus ajada tähtsate kuritegude jälgi, õppida Sisekaitseakadeemias ning seejärel sukelduda kogu kirega politseimaailma - kõlab kui ainuvõimalik teekond saada heaks politseiuurijaks? Tegelikkus võib olla hoopiski erinev ning uurijaametit peavad meil ka need inimesed, kes on töötamist alustanud hoopis teistes eluvaldkondades. Vaatasime meie julgete karjääripöörde tegijate suunas ning rääkisime sellel teemal Ida prefektuuri juhtivuurija Maarja Jaaniga.

Maarjal oli kindel plaan ja suur unistus – saada advokaadiks. Siht selge, läks ta Tartusse õigust õppima. Kooli kõrvalt käis ta tööl Viru Vanglas, kus ta noorte kriminaalhoolduse referendina ja hiljem ka inspektorina hoolitses selle eest, et noorte toimepandud kuritegusid puudutavad dokumendid oleksid korras – pealtnäha lihtsalt paberitöö, kuid tegelikkuses oli see Maarja esimene panus meie kõigi elude turvalisemaks muutmisele. Esimene väike pööre uue tuleviku suunas oli sellega tehtud.

Maarja esialgset plaani vormis veelgi rohkem ümber prokuratuur, kuhu ta seejärel pärast kooli lõppu konsultandina tööle asus. „Hakkasin konsultandina nägema uurija töö köögipoolt ja reaalseid juhtumite lahendusi. Uurija tööl on väga palju kaalu, see mõjutab nii tugevalt meie inimeste ja ühiskonna turvalisust – olgu selleks siis hullema ennetamine või juhtumi lahendamine ning süüdlasele kohtu poolt määratud õiglane karistus tänu uurija kogutud tõenditele.“

Konsultandina erinevate materjalide analüüsimine tõstatas temas ka suure huvi nö „ise tegemise“ ja reaalsete sündmuste sisulise lahendamise vastu. „Uudishimu mõistagi, on üks hea omadus uurijale. Kui huvi ja tahe on olemas, siis tuleb ka tulemus. Lihtsalt tegemise pärast ei ole tegelikult ühelgi toimetusel jumet. Seetõttu tundsingi, et pean suunama oma abikäe sinna, kus on seda veelgi rohkem vaja,“  meenutab Maarja oma otsuse tagamaid.

„Eelkõige tunnen pärast karjäärimuutust suurt otsustusvabadust ja võimalust teha ise algusest lõpuni oma tööd ja leida viise asjade lahendamiseks - et asitõendite kogumine oleks edukas ja uurimine saaks võimalikult hästi prokuratuuri üle antud. Kui mul on siht silme ees ja näen head võimalikku lahendust, siis saangi päriselt tegutseda selle nimel, et asi purki saaks.  Selle tarbeks aitab see, kui mõtled nagu prokurör, advokaat ja kohtunik – üheaegselt! See on üks hea tarkusetera, mille sain prokuratuurist kaasa ning mida iga uurija peaks mõtteis hoidma,“ arvab juhtivuurija.

Samuti meeldib Maarjale oma töö juures väga inimestega töötamine: „Näiteks ülekuulamisel need olukorrad, kui ma saan juba algusest peale aru, et inimene ei räägi täit tõtt. Psühholoogiliselt on seda põnev jälgida – kui kaugele keegi sellega läheb.“ Maarja lisab, et muuhulgas aitab pidev inimestega töötamine kaasa erinevate inimtüüpide tundmisele, mis on ka töövälises elus oluline oskus. Hea uurijana peab inimene oskama ennast häälestada vastavalt vajadusele ja olukorrale, lähtuvalt sellest, kes su vastas parasjagu istub.

Maarja toob välja ka müüdid, mis on inimestel seoses politseitööga välja kujunenud. „Näiteks öeldakse üsna tihti, et teate, ma olin ärevil ülekuulamisele tulles, pelgasin nii politseinike kui politseimaja. Ära minnes öeldakse aga suure imestusega, isegi kui juhtum ise on negatiivne, et kui meeldivad ja heatahtlikud meie inimesed olid. Politseisse tasub tulla julgelt ja pelgamata,“ paneb juhtivuurija inimestele südamele.

Politseid peab Maarja väga heaks töökohaks ning oma sisseelamise perioodi meenutab ta ainult hea sõnaga. „Tundsin ennast tõesti hästi, kuigi alguses oli hirm veidi sees, sest praktilist baasi mul polnud ja pidin läbima täiendõppe. Politseisse tööle tulek suurendas oluliselt minu silmaringi ja kõik olid väga toetavad – siin on palju abivalmis kogemustega inimesi, mis tähendab, et abi on sul koguaeg kõrval ukse taga olemas ja jalgratast sa kindlasti leiutama ei pea!“

Suureks tugevuseks peab ta ka just PPA inimesi. „Meil on tõeliselt ägedad inimesed ja olen neid saanud üksjagu oma ellu juurde – ilma selle muutuseta poleks ma neid kunagi kohanud,“ sõnas Maarja naerusuil.

Maarja tunneb tänase päevani, et on enda jaoks leidnud just selle õige koha ning vähem kui kahe aastaga on temast saanud juba juhtivuurija. „Siin on tegelikult ka äge ja ma olen omas elemendis. Võibolla on see natuke juurdunud arvamus, et kõik tööpäevad on nii rasked ja metsikud – mõned päevad muidugi ongi, kuid kindlasti mitte kõik päevad. Ja see tunne, kui saavutad töövõidu  - kui näed, et ei saa juhtumit justkui lahendatud ja siis äkki saad selle ühe võtmetunnistaja ning lahendus on saavutatud, on see ülimalt hea ja uhke tunne. See tunne, et minu tööl on kaalu ja tähtsust!“

Teistele, kes kaaluvad oma elus sarnast muutust ette võtta, soovitab ta oma unistuse suunas esimesi samme teha võimalikult kohe. „Kui sul on olemas tahe ja soov, siis on absoluutselt kõik õpitav ja võimalik, ka siis kui oled lõpetanud muu eriala. Alati on võimalus läbida täiendõpe, õppida ise ja küsida nõu. Kui sul on huvi ja tahe seda tööd teha ning tunned, et sinu väärtused võiksid kattuda meie omadega, siis on see unistus sinu peas reaalsuses käega katsutav!“