Nii kaua, kui mäletan, olen alati tahtnud politseinikuks saada
Põhja prefektuuri Kesklinna jaoskonna patrullpolitseinik Genes-Deivid Pikani unistas juba lapsena politseinikuks saamisest, ent võttis mundrikandmisest mõneks ajaks pausi, et maailma avastada. Nüüd on ta tagasi PPA ridades.
Lahkusin politseist vaid selle tõttu, et oma plaane realiseerida. Olen alati tahtnud reisida ja teisi kultuure kogeda. Selle tõttu otsustasin kolida aastaks Austraaliasse. Ma ei plaaninud politseiametit varna visata - teadsin, et tahan sellega naasmisel jätkata.
Olid vahepeal Austraalias. Kuidas tajusid sealsete korrakaitseorganite tööd? Kas see paistis sulle seal tavakodanikuna Eesti omast suuresti erinev?
Korrakaitsjate tööd sain tajuda vaid põgusalt. Neid tänavapildis väga palju ei märganud. Enamik liiklusalaseid rikkumisi, nagu näiteks keelav foorituli, kiiruseületamine ja muud taolist fikseeris liikluskaamera. Trahviotsus saadetakse elukohta, mis muudab politseitöö seal kindlasti mugavamaks. Varustus ja infosüsteemid on sarnased meie omadele.
Tegeled aktiivselt ka spordiga ning oled treener. Miks pead tähtsaks lisategevusi/hobisid, mida politseitöö kõrvalt teed?
Tunnen tänu lisategevustele, et mul on rohkem energiat ja samas rohkem väljakutseid. Mulle meeldib hoida ennast tegevuses! Arendav on ka!
Kas sinu äraoldud aja jooksul on PPA-s midagi muutunud?
Sporditegevust toetatakse suuremal määral ja võimaldatakse sellega tegelemist. Suure arengu on teinud kindlasti infosüsteemid ja varustus. Tööd on oluliselt mugavam ja parem teha, kui tehnika on heal tasemel.
Kuidas kolleegid sind vastu võtsid?
Kolleegid on mind vastu võtnud väga positiivselt. Väga hea õhkkond ja meeskond on meil Tallinna Kesklinna politseijaoskonnas.
Sinu kolleeg Anneli Ristlaan kirjeldas sind kui väga kirglikku politseinikku. Ta nimelt kohtas sind juba siis, kui käisid gümnaasiumi ajal ekskursioonil ja ütlesid talle, et tahad väga politseinikuks saada. Kas see amet on su alatine unistus olnud?
Kolleegid on mind vastu võtnud väga positiivselt. Väga hea õhkkond ja meeskond on meil Tallinna Kesklinna politseijaoskonnas.
Sinu kolleeg Anneli Ristlaan kirjeldas sind kui väga kirglikku politseinikku. Ta nimelt kohtas sind juba siis, kui käisid gümnaasiumi ajal ekskursioonil ja ütlesid talle, et tahad väga politseinikuks saada. Kas see amet on su alatine unistus olnud?
Nii kaua, kui mäletan, olen alati tahtnud politseinikuks saada. Mõnel läheb ajaga lapsena tekkinud unistus minema, mul ei läinud! Tean tänase päevani, et langetasin enda jaoks õige otsuse.
Kui sa politseisse tagasi tulid, kas naasid samale ametikohale või töötad nüüd teisel kohal? Lahkudes töötasin Liiklusjärelevalve keskuses avariipolitseinikuna.
Tagasi tulles tegin väikese vangerduse ja olen Kesklinna politseijaoskonna patrullpolitseinik.
Marianne Ubaleht
kommunikatsioonibüroo