Ida prefekt Tarvo Kruup: Ida-Virumaa on politseinikule väga hea koht, kus karjääri alustada
Ida prefekt Tarvo Kruup julgustab karjääripöörajaid Ida-Virumaale tööle tulema. „Me oleme pühendunud ja tööle orienteeritud prefektuur, kus on alustavale politseinikule parajalt väljakutseid,“ lubab prefekt.Ma ei mäleta oma päris esimest tööpäeva, sest olin olnud samas kohas ka varem praktikal ning esimeste kuude mälestused on kokku sulanud (Tarvo Kruup alustas 2004. aastal tööd Lasnamäel kriminaalpolitseinikuna – toim). Küll aga mäletan hästi seda tunnet, kui panin esimest korda selga politseivormi. See tekitas küll teistsuguse tunde. Teadsin, et politsei maine ei olnud kõige parem ja kuidas ma mõtlesin, et mul tuleb vorm ise välja kanda, sest minust sõltub, kuidas politseivormi suhtutakse.
Mis tööd teeb prefekt – kuidas sinu tööpäevad välja näevad?
Minu roll on tagada, et meil oleks piisavalt inimesi, kes tagavad turvalisust. Hoolitsen ka selle eest, et meie inimestel oleks töötamiseks hea keskkond – et eesmärgid oleksid võimalikult selged, sisekliima oleks hea, info liiguks, töövahendid oleksid olemas ja et abi saaks anda ilma takistusteta. Tegelen hommikust õhtuni sellega, et neid asju, mis segavad politseitöö tegemist, oleks vähem.
Juhi tööks on ka ressursi küsimused. Kuna elame piiratud ressurssidega maailmas, siis peame tegema mõistlikke valikuid ja keskenduma kõige olulisemale. Inimene tahab ikka tegeleda sellega, mis talle meeldib, aga mitte sellega, millega oleks vaja tegeleda. Juhi ülesanne on hoida tähelepanu õigetel asjadel. Kui inimese kodusse on sisse tungitud ja sealt on midagi varastatud, siis see ei saa olla Alfa menetlus, vaid Charlie (Charlie on kõige kõrgema tähtsusega menetlus – toim). Inimese kodu peab olema puutumatu. Selliseid asju pean märkama ja juhtima. Et me ei venitaks ja käituksime nutikalt meile antud aja ning vahenditega.
Millistest põhimõtetest sa juhtimisel lähtud?
Üks mõte, millest ma lähtun, on mul olnud algusest peale ja see on see, et politseitööd saab teha ainult siis, kui sa oled sellele ametile täiesti pühendunud. Paljud ütlevad, et politseiniku amet on universaalne ja et see on nagu iga teine amet. Minu jaoks see ei tööta nii.
Juhi ja inimesena asetan olulisele kohale väärtuspõhise juhtimise. See tähendab näiteks seda, et me peame teineteisest lugu. Kui anname tagasisidet, siis teeme seda lugupidavalt. Tujud ja naljad on lubatud, aga nõnda, et ei tee teisele haiget. Teiseks näiteks võib tuua põhimõtte, et kõiki ressursse ja töövahendeid, mis meile on antud, tuleb kasutada heaperemehelikult. Mul ei tohi olla juhina maksumaksja ees piinlik. Seda ma proovin juhina evida. Null kuritarvitamist ja maksimum panus.
Miks peaks inimene kaaluma karjääripööret ja tulema tööle just Ida prefektuuri?
Ma arvan, et me oleme pühendunud ja tööle orienteeritud prefektuur. Viimased siserahulolu uuringud näitavad, et meil on sisekliima, info liikumine ja juhtimine parem kui teistes PPA regioonides. Olgugi et meil on teiste prefektuuridega võrreldes rohkem täitmata ametikohti, on meie töötulemused päris paljudes tööliinides isegi paremad kui mujal. Selle põhjalt ma julgengi öelda, et me oleme tulemusele orienteeritud prefektuur.
Kes tahab end töiselt tõestada ja arendada, siis idas on see võimalik. Pakume kindlasti igapäevase politseitööga Tallinnale ja Tartule konkurentsi just selle pärast, et Virumaal toimub asju. Meil on kakskeelne elanikkond, kummalgi kogukonnal on omad mured. Idapiir on väljakutsuv. Kui tahta panustada päriselt selles julgeolekuolukorras, kus me praegu oleme, saab anda piiri valvamisel suure panuse. Iga okas loeb. Iga tööminut loeb. Algajale ja noorele politseinikule on see väga hea koht, kust alustada.
Soovitan võtta uutel inimesel, kes pole veel kanda kinnitanud, endale karjääri alguses sisse mingi ebamugavus. Näiteks minna tööle oma kodupiirkonnast kaugemale või teise keelekeskkonda – see kasvatab professionaalsust ja arendab politseitööks vajalikku kohanemisvõimet. Piiril, kiirreageerimises ja koerajuhid töötavad meil üks nädal tööl ja teine kodus graafikuga. Ükskõik, kus sa elad – tule ja pane end Virumaal proovile. Saame pakkuda inimestele tasuta majutust, kes tulevad tööle teisest piirkonnas ja kel ei ole Ida-Virumaal elukohta.
Miks veel idasse tulla? Ida-Virumaal on võimalik laiendada oma keeleoskust. Siin hakkab vene keel külge nii nagu see hakkas minul kunagi Lasnamäel töötades külge. Ma ei rääkinud enne üldse vene keelt. Tulin Lääne-Virumaalt Väike-Maarjast, kus meil ei olnud peaaegu üldse vene keele rääkijaid.
Mis sul töö juures silma särama paneb?
Loomulikult erinevad töövõidud. Kõige parema tunde tekitab näiteks olukord, kus peame kelmi kinni veel enne, kui ta ohvrini jõuab. Või see, et saame anda varguse ohvrile tagasi varastatud esemed.
Silma paneb särama iga lapseahistaja ja ärakasutaja trellide taha saatmine ning narkootiliste ainete tänavalt kõrvaldamine. Rõõmu teevad ka meeskonnaliikmed, kellelt saan iga päev õppida ja kelle nõudlikkus oma juhi suhtes paneb pingutama.
Ida-Virumaa kontekstis naudin sinimustvalge tegemist. Eesti tegemist. Oleme päris palju teinud, aga siiamaani pakub teema mulle põnevust. Riigi kohalolu näitamine ja sinimustvalge eksponeerimine on äge.
Eesti keele küsimuses saaks aga veel käiku vahetades juurde panna. Saab veel paremini, et eesti keelt oleks Ida-Virumaal rohkem. Kui seda teha, siis lõpuks räägib ka haiglaõde sinuga eesti keeles ja kinos saad valida paremaid eestikeelseid seansiaegu. Suhtlemisest ei juuri vene keelt välja, aga me saame teha eesti keele suuremaks ja see kandub elukeskkonda laiemalt.
Õpetasid hiljuti Sisekaitseakadeemia Narva õppekeskuses eetikat seoses seal avatud kaugõpperühmaga – kuidas sulle sobib õpetaja amet?
Ei sobi. Olen seisnud kümneid kordi prefektuuri ees, pidulik vorm seljas ja pidanud kõnet, aga kohe kui astun lavale, hakkab külm higi voolama. Nii juhtub minuga igal avalikul esinemisel. Õpetamisega on samamoodi – see pole päris mulle. Kui aga kui räägime tööasjadest silmast-silma ilma lava ja otse-eetrita, siis pole mingit probleemi.
Ometi sai Ida prefektuur Virumaa Teatajalt hiljuti pressisõbra tiitli?
Olen kogu aeg mõelnud nii, et meie asi on selgitada ja rääkida ohtudest. Me ei pea ootama ajakirjaniku päringut, ajakirjanikud on meie partnerid. Kasutame neid heas mõttes ära. Tahtsime juba ammu kutsuda kohalikke ajakirjanikke meie aastapäeva aktusele, kus anname meie kõige parematele inimestele tunnustused. Põhjarannikul õnnestus eelmise aasta lõpus meie aktusel osaleda. See on võib-olla väike asi, aga mida rohkem me meediat ennetustegevusena kaasame ja oma tööst ja tegijatest räägime, seda parem.
Kuidas sa end tööst välja lülitad?
Spordi ja muusikaga. Tegelen motokrossiga ja see on tekitanud minus sellise kire, et kui saaks, siis tegeleksin motospordiga iga päev. Ma ei ole mingi tehnikanäpp, et oskan kogu aeg midagi nö putitada, aga tahaks. Mulle meeldivad garaažilõhnad ja kogu see maailm. Meil on sõpradega kodukandis üks põllulapp ja MTÜ, kus edendame vaikselt väikest krossirada, et süstida kogukonda, eriti noortesse, väikest motopisikut.
Motospordiga alustasin nii, et panin oma poja sõitma. Mina ei saanud omal ajal endale lapsena tsiklit, aga pojale pakkusin selle võimaluse. Tema jäi sõitma ja kolm aastat tagasi istusin ka mina esimest korda mootorrattale. Juhtumisi krossikale.
Kui ilm ei luba krossi sõita, siis vaatan filme. Ma ei viitsi vaadata tavalisi märulifilme, aga mulle meeldivad väga poliit-, spiooni- ja luurefilmid. Eriti tõsielusündmustel põhinevad.
Ja siis ma käin sõbra juures kitarri keevitamas. Meil on vokaalinstrumentaalansambel, kus käime nädalas korra kokku. Pea 50 minuti jagu materjali on meil juba valmis. Veel ei tea me keegi, mida me selle materjaliga peale hakkame, aga bändi teha on väga äge.
Ütle üks huvitav fakt, mida ei tea sinu kohta isegi lähimad kolleegid?
Läksin pärast gümnaasiumi Viljandi kultuuriakadeemiasse levimuusikat õppima. Olin seal ainult paar kuud, sest see eriala ei olnud päris minu jaoks. Arvasin, et saan õppida produtseerimist ja helitehnikat, aga seal olid fookused mujal. Pärast seda tegin lihtsalt tööd ja siis läksin korvpalli treeneriks, kuni astusin Paikuse politseikooli.
Tuleme lõpetuseks karjääripöörde juurde tagasi. Kui sinu intervjuud loeb inimene, kes oleks huvitatud oma karjääri pööramisest politseisse, aga ta ikkagi pelgab mingil põhjusel Ida-Virumaale tulekut, siis kuidas sa teda julgustaksid, et ta tuleks ikkagi proovima?
Esimese hooga ma lihtsalt kutsuksin ta külla. Räägin temaga, näitan prefektuuri, tutvustan inimesi, sest hirmude taga on ju teadmatus. Äkki see teadmine aitab tal otsustada. Tulge ja ma näitan!
Pean ise sisseelamisest väga lugu. Oma tiimides evin ka seda, et juhid ei annaks uuele inimesele paar esimest nädalat tööülesandeid. Las ta tutvub, käib, vaatab, suhtleb, õpib. Selle kahe nädalaga me ei kaota midagi, aga võidame palju.
ROHKEM INFOT KANDIDEERIMISE KOHTA:
https://karjaar.politsei.ee/poora-karjaar-politseisse
https://karjaar.politsei.ee/poora-karjaar-politseisse